Riik alahindab maaühiskonda

1989. aastal alanud muutuste ajal tekkis talumehel jälle võimalus saada tagasi esivanemate talu või see endale soetada. Kahjuks rauges ind kümnekonna aastaga, sest üksi kogu maailmaga konkureerima jäetud talunik ei suutnud ellu jääda ilma riiklikult läbimõeldud põllumajanduspoliitikata, mis väärtustanuks kodumaist toodangut.

1999. aastal lõpetasid tootmise sajad talud ja ettevõtjad. Oma mõju oli ka riigi lühinägelikkusel müüa piimatööstused maha, mitte tagastada neid tootjatele kui talunike piimaühistute seaduslikele järeltulijatele. Piimatöötlejate soov Uus-Meremaa võiga üleöö rikkaks saada ja maksta talunikule piima eest sandikopikaid oli meie põllumajanduse lähiajaloo suur lollus, mis andis maaelule ja talupidamisele kui meie rahva loomulikule eluviisile ränga hoobi.

Praegu on maailmas valitsev majanduskriis, ebavõrdne konkurents Euroopa turul ning turustuskanalite puudumine seadnud meid jällegi väga abitusse olukorda, kusjuures Eesti valitsus on maamehe raskel ajal moraalsest ja rahalisest toetusest ilma jätnud.

Pikka aega tegelesid riigi poliitiline ja majanduseliit ainult kinnisvara ja finantssfääri arendamisega. Maaelu ja soodsa ettevõtluskeskkonna loomine maal on jäänud tähelepanuta.

Eesti on ainuke riik Euroopa Liidus, kes vähendas riigipoolseid otsetoetusi. Tagajärg on käes. USA oma riigi põllumajandustoetuse, Uus-Meremaa oma loodustingimuste ja vanad Euroopa Liidu maad oma suurte toetussummadega suruvad piima kokkuostuhinna alla. Vanades EL maades makstakse põllumajandustoetusi neli-viis korda enam kui Eestis (10–12 tuhat krooni hektari kohta). Võrdse kohtlemise korral saaks meie põllumajandus aastas neli-viis miljardit krooni rohkem.

Põllumajandust on viimasel aastal tabanud mitu tõsist tagasilööki. Meenutagem mullust liigniiskust, mis hävitas palju teravilja ja muutis saagi ebakvaliteetseks. Eesti piimatootja saab igalt liitrilt ühe krooni ja 20 senti kahjumit. Meie riik võttis otsetoetuste vähendamisega 335 miljonit krooni ehk igalt piimaliitrilt veel 20 senti vähemaks. Samal ajal leidis Läti valitsus mõne tunniga põllumeeste toetamiseks 600 miljonit krooni põllumajandusliku eriotstarbelise kütuse aktsiisi. Kummardan sügavalt nende hingelt tõeliste põllumeeste ees, kes hoolimata kõigest leiavad jõudu ja tahet edasi tegutseda.

Lihtsamadki arvutused näitavad, et pikalt nii edasi tegutseda ei saa, kui iga piimaliitri pealt teenitakse kuni kaks krooni kahjumit. Praegu dikteerivad piimahindu töösturid, samas kui Euroopas on piimatööstus põllumajandustootjate kontrolli all – mitte vastupidi. Eesti näitel tähendab see, et kuigi piima kokkuostuhind surutakse taluniku jaoks alla omahinna, on piim poes endiselt kallis.

Eesti valitsus laseb sel kõigel sündida ega üritagi sekkuda. Samas on lõunanaabrid Läti ja Leedu astunud samme, tagamaks tarbija ja tootja jaoks mõistlikke hindu; kaubanduse ombudsmanid Inglismaal ja Prantsusmaal on aga välja pakkunud lahendusi hinnakääride vähendamiseks.

Praegu peab valitsus langetama eriotstarbelise kütuse aktsiisi või minema üle hektaripõhisele arvestusele; lihtsustama ja kiirendama PRIA-poolseid toiminguid; laskma konkurentsiametil reguleerida koostöös kaubanduskettide ja tootjatega toiduainetehindu; leidma võimalusi toiduainete müügiks Euroopa Liidust väljapoole (Ukraina, Valgevene, Venemaa); pöörama rohkem tähelepanu mahetootmisele kui ühe konkurentsieelise arendamisele teiste Euroopa Liidu liikmesmaade ees; langetama mahetoodangu käibemaksu ning õhutama inimesi kasutama eestimaist mahetoodangut koolitoiduks, et meie lapsed sööksid tervislikku toitu ja oleksid terved.

Valitsuse ülesanne on nõuda Euroopa Komisjonilt liikmesriikide põllumeeste võrdset kohtlemist. Eesti valitsus peab taastama 2009. aasta riigi osaluse otsetoetustes 335 miljoni krooni ulatuses ja järgmisel aastal säilitama 791 miljoni krooni ulatuses otsetoetusi.

Tõsist kaalumist väärib piirituse tootmise taastamine kodumaisest teraviljast, mis garanteerib töö 500–700 teraviljatootjale ning võimaldab riskideta rukist kasvatada ka väga halva ilma korral nagu möödunud aastal. Lubada ei tohiks importtoorainest valmistatud toodete turustamist eestimaise toidu ja joogi pähe.

Põllumehe ja tarbija huve arvestav rahvuslik põllumajanduspoliitika tooks meie lauale omamaise, tervisliku ja odavama toidu ning, mis põhiline, looks tuhandeid tarvilikke töökohti, mis hoiavad inimesi maal ja toovad neid sinna juurdegi.

ARVO SARAPUU

Riigikogu liige

Jaga |