Karm tõsielumuinasjutt

Tal oli oma pojaga n-ö probleeme. Saanud järjekordselt vihje, et tema poiss ukerdab selle ja selle tänava rentslis, pani papa autole hääled sisse ja sõitis kohale. Poiss oli end juba istuli upitanud – porine ja mudane, nagu ta oli, aga vähemalt teadvusel. Papa läks ta juurde, ei öelnud ühtegi sõna ja hakkas poissi sõna otseses mõttes kahe käega kägistama. Et mitte liiale minna, tegi pausi ja ütles: "Kas kuuled mind, mida ma sulle räägin?" – "Jah!" – "Vaata siia, kas näed neid kaht kätt? Mina olen sind sigitanud siia ilma ja kui ma sind veelkord sellisena näen, siis nendesamade kahe käega ma sind siit ilmast ka ära saadan! Mulle aitab! Kõike olen sinu peal juba katsetanud – kui miski pole siiani aidanud, siis see viimane kindlasti aitab! Vannun sulle, et kuigi lähen ise va ngi – ometi teen ma selle teoks nendesamade kahe käega, mis sind kunagi hellalt hoidsid!"

Papa lohistas poisi nagu jahukoti autoni, upitas ta pakiruumi, ja niimoodi – lehviva kapotiga – ta poisi koju sõidutaski. Järglane olla kolm päeva kaame näoga ringi liikunud, ja seda teinud sõnagi lausumata.

Nüüd, mitu aastat hiljem küsisin: "Mis edasi sai?" – "Midagi ei saanud!" – "Kas sellest võib nii aru saada, et su tookordne resoluutne käitumine aitas poissi muuta?" – "Aitaski!" –  "Mis poiss praegu teeb?" – "Tööl käib ja – ptüi, ptüi, ptüi! – režiimi rikkunud ei ole."

Muide, tookordsest tõsisest "vestlusest" on tänaseks möödunud üle kaheksa aasta, nii et – veelkord kolm korda üle õla...

Tuleb enda lapsepõlv meelde. Mu lahkunud isa-ema ikka tuletasid meelde, et  esimese Eesti Vabariigi aegu olevat vähem joodud – ikka olnud nii, et kui üks külamees läks teisele külla, siis pistis „asuniku“ põue ja sellest jätkus kahepeale terveks õhtuks jutuajamise juurde.

Ise olen nüüd vanas eas püüdnud ka samamoodi käituda – õlut ostan ammu juba vaid 0,3 l pudelites. Mõne mehe ajab see naerma, aga 0,5 liitrit korraga ära juua on ju liiga palju.

Kuidas muinasjutud lõpevad? Eks ikka nii – ja kui nad ei ole ära surnud, siis elavad tänagi veel õnnelikult edasi.

Aga võib-olla tuleks selleks taastada vana vedelikumõõtühik – „asunik“?

UDO KNAPS, Märjamaa

PILDIL: Tulivett on Eestis poole liitri viisi müüdud isegi niisuguse varjunime all ["Suuvesi"]

Jaga |