Eesti spordile tuleb eluvaim sisse puhuda

AUS VÕITLUS: Eesti spordile teeb head, et EOK etteotsa soovivad saada kolm väga tugevat kandidaati: (vasakult) Tõnu Tõniste, Urmas Sõõrumaa ja Jüri Ratas. Revo Raudjärve juhitud Tallinna TV saates „Horisont“ 7. aprillil esines Kesknädala hinnangul kõige kindlamalt Urmas Sõõrumaa. Foto: Tallinna Televisioon.

Pole just kuigi optimistlik prognoos. Kui noorsportlased lähtuksid Raul Rebase statistikast ja metoodikast, siis oleks meie väikerahva sporditulevik tume. Rebase loogika, et väikerahva hulgast sünnib tõenäoliselt vähe olümpiavõitjaid, on siiski vaid poolik tõde.

Üksnes tugevast trennist ei piisa

Raul Rebane sporditeoreetikuna on ohtlik näide sellest, milleni võib viia spordi liigne „mõistusliku“ tasandini viimine. Kuid sporditulemustes on väga suur osa alati olnud „mitteteaduslikul“.

Seejuures ei taha ma väita, et harjutamine oleks sportlase eduloos kuidagi väheoluline. Nii nagu usklikul on metoodiliseks tegevuseks kirikus küünalde põletamine, põlvede nõtkutamine ja muud tseremoniaalsused, on ka sportlasel omad metoodilised harjutused. Kuid ainuüksi nende väliste tegevustega ei jõua usklik palju lähemale sellele, keda ta kummardab, ja ka sportlane kindlasti ei jõua kõrgeima pjedestaalini üksnes tuima harjutamisega.

Mitte spordimetoodika polnud see, mis ajas näiteks hilisema pikamaajooksu olümpiavõitja Lasse Vireni igal hommikul Soome lumistele külavaheteedele jooksma või sundis Wayne Gretzkyt südaööni oma isa rajatud hokiväljakul litrit väravasse taguma. Paljudest noorsportlastest on saanud hiljem olümpiavõitjad, sest tänu järjepidevale armastusele oma lemmikala vastu ja innustunud tegevusele ei loobunud nad oma eesmärke saavutamast.

Neid inimesi kannustas sisemine jõud, mis oli tekitanud püsiva voo seisundi. Selle mõiste tõi laia publikuni psühholoog Daniel Goleman oma suurepärases teoses „Emotsionaalne intelligentsus“. Voo seisundiga kaasneb absoluutne keskendumine ja sümptomite hulka kuuluvad ajataju ning enesetaju kadumine. Justkui inimest enam ei oleks – jäävad vaid teod ja mõtted, ollakse nagu „transis”.

Just selle seisundi tekkimine noores inimeses on peamine tulevase olümpiavõitja vormija. Ja kui selliseid inimesi satub pisikesse Eestisse palju, siis osutub Rebase statistika õnneks tühiseks ja tähtsusetuks.

Treeneri rolliks on hoida hoolealuse voo seisundit ehk siis seda sisemist leeki, olla noore sportlase õpetajaks. Seega tuleb treener meie ühiskonnas rohkem au sisse tõsta.

Urmas Sõõrumaa on veenev

Nende mõtete põhjal vaatasin 7. aprillil Tallinna Televisiooni saatest „Horisont“ Eesti Olümpiakomitee presidendiks kandideerijate debatti. Eesti spordile teeb head, et EOK etteotsa soovivad saada kolm väga tugevat kandidaati: Urmas Sõõrumaa, Jüri Ratas, Tõnu Tõniste.

Siinkirjutaja hinnangul esines selles saates kõige veenvamalt Urmas Sõõrumaa. Ta kinnitas: Eestis on vaja kõik spordikompleksid korda teha, et inimesed spordi juurde tuua. „Kolm korda rohkem inimesi peaks süsteemselt sporti tegema,“ rõhutas Sõõrumaa.

Tema väitel tuleks sportlik huvialategevus koolides muuta igapäevaseks. Mitte kehalise kasvatuse tundides, vaid pärast koolitunde toimuvatel treeningutel laotakse Sõõrumaa sõnul nö. vundament. „Noor peaks 5–6 aastat süsteemselt treenima, siis võib ta pool elu öelda, et tegeles spordiga,“ märkis Sõõrumaa.

 „Minu arusaam on selline, et kes üldse sportlasena kuskil läbi löövad, sellel on reeglina kas lapsevanem treeneriks või lihtsalt väga hea klapp treeneriga. Ja sinna ümber tekivad juba kõiksugused muud abijõud,“ ütles EOK presidendikandidaat.

„Mulle meeldib selline sõnaühend – kehakultuur. Kui mina osutun valituks, siis on lubanud tulla täitevkomitee liikmeks Kristjan Järvi oma energia ja uuelaadse vaatega. Tema teemaks saaks eelkõige spordiga tegelemine kultuuri osana,“ ütles Sõõrumaa.

 Jüri Ratas sekundeeris seepeale Sõõrumaale. „Ma arvan, et see on hästi suur viga, kui me hakkame sporti ja kultuuri vastandama. Seda ei tohi teha. Spordipool oma ringi sees pole piisavalt suutnud panna oma sõna kõlama. Spordile keskenduda oleks oluline,“ ütles Ratas.

Ratase plussid ja miinused

See oli saates moment, kus tekkis suurim erinevus Ratase ja Sõõrumaa vahele.

Kuidas saab Ratas eraldada sporti kultuurist? See pole võimalik.

Saate jooksul kasutas Ratas väga palju väljendit „spordirahvas“. Kuid sport ei ole ju mingi eraldiseisev nähtus, vaid on tugevalt seotud kultuuri, psühholoogia, majanduse ja paljude teiste eluvaldkondadega. Ratase jutust jäi mulje, et „spordirahvas“ oleks justkui pimedas koopas elav omaette hoida tahtev kogukond.

Minu arvates tuleks lisaks Kristjan Järvile võtta EOK täitevkomitee liikmeks veel teisigi erinevate valdkondade spetsialiste, kel oleks oma kogemuste kaudu spordile kui kultuuri osale midagi pakkuda.

 Samas on Ratase tugevaim külg see, et ta tunneb spordisüsteemi hästi – kuni rohujuuretasandini. Ka tema programm EOK presidendina on hea. Mis aga Ratasel puudub, on laiem visioon. Tal on spordile liiga kitsas vaade.

Kiidan ka Tõnu Tõniste ettepanekuid Eesti spordi arendamiseks. Kuid kuna võitlus presidendi koha pärast tuleb kahtlemata Ratase ja Sõõrumaa vahel, keskendusingi nende kahe võrdlemisele.

INDREK VEISERIK

Jaga |