Võitlus sinimustvalge eest

JAANUS KÕRV,      17. august 2005


Stsenarist Mati Talvik räägib kolmeosalisest valminud dokumentaalfilmist:
1990. aastal toimusid niisugused ülemnõukogu valimised, kus erinevatel poliitilistel jõududel oli võimalik esitada oma kandidaate. Selle tulemusena muutus ülemnõukogu koosseis tunduvalt ja demokraatlikud jõud said enamuse – neid valimisi nimetatakse Rahvarinde suureks võiduks. Ja Edgar Savisaarest sai peaminister.
Seda perioodi küll teatakse, kuid millegipärast pole kombeks sellest rääkida. Kuigi selle valitsuse ellu viidud muudatused olid vägagi kardinaalsed: 8. mail kaotati Eesti NSV ja Eesti riigist sai vabariik, sinimustvalge nimetati rahvuslipust ümber riigilipuks jne.
Võtsimegi võtmeisikud ja hakkasime asja arutama. Hea oli muidugi see, et materjali tolle aja kohta oli arhiivis palju, sündmusi, suhtumisi ja olukordi oli väga põhjalikult filmitud ning hulgaliselt intervjuusid võetud. Linnar Priimägi tuli ideele, et filmi võikski triloogiana teha. Värvidele oli seletust väga lihtne leida.

Sinine. Must. Valge
Sinine ehk esimene periood valitsuse tegevuses oli kuni intrite putshini, ehk siis 15. maini.
Teine periood oli täiesti must kuni OMONi rünnakuteni Eesti piiripunktidele. OMON ründas ka Läti ja Leedu piiripunkte, kusjuures aktsioonid olid täiesti identsed, ainult detailides erinevad.
Lõpuks 1991. aasta jaanuar, mil olukord läks väga teravaks, kui Lätis ja Leedus rünnati teletorne, mis tõi kaasa esimesed ohvrid.
Ja siis valge periood, kui aeg pakkus harukordse võimaluse. Meid ei sidunud mitte miski endise NLiidu ja Gorbatshoviga, kes lükati kõrvale. Seda momenti osati kasutada ja kõik lõppeski valgena. Valge väljendab just vabadust ja helgust. Ja filmi lõpp on ka seepärast väga valge, kus öeldakse, et kui viimane Pihkva dessantväelane siit minema läks, hingasid ka riigijuhid kergemalt.
Viimases intervjuukatkes ütleb Edgar Savisaar: oli niisugune kergendus, et võtsime Toompeal Raivo Vare ja Jüri Raidlaga pudeli viina, valget viina.

Ajalooline väärtus
Ajaloolises mõttes on filmil ehk selline väärtus, et need perioodid on nüüd reastatud ja püütud mõtestada tegijate meenutuste abil. Filmil võib olla üks viga – film ei ole polemiseeriv, see annab ühe vaatenurga, sest tegu on ju ühe valitsuse liikmetega. Aga just sellel valitsusel oli õnn ja au olla võimul kuni järgmiste valimisteni, tänu millele jõudis Eesti täieliku iseseisvumiseni ja tunnustamiseni.

Eriline episood
Episood, mida me filmiski võimendame, pole poliitiline, vaid tehniline.
Dessantlased ootasid rünnakukäsku teletornile ka veel siis, kui Moskvas oli putsh sisuliselt lõppenud. Miks nad ootasid, miks nad ei rünnanud?
Nad ootasid rünnakukäsku staabist, kuid staabiga ja ka neil omavahel mingit raadiosidet olla ei saanud, sest meie siderühm, kes paiknes Toompea lossis, oli juba dessantlaste siia saabudes nende sageduse välja peilinud – nii kui nad piuksu tegid, pandi segajad peale. Kui nad võtsid kasutusele salajase sageduse, siis hakkas ALMAVÜst ja kust iganes kokku korjatud raadioapaatide hunnikus üks kahisema. Sellega oli ka salajane sagedus täiesti juhuslikult avastatud ja sellelegi pandi segaja peale. Käsku rünnata ei tulnudki!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)