Kõrgharidus vajab noorteadlaste ja õppejõudude motiveerimise süsteemi

Kn,      25. oktoober 2006


Riigikogu menetluses on Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006–2015. See seab eesmärgiks tagada meie kõrghariduse konkurentsivõime Euroopas, sidudes nii õppe- kui ka teadustööd innovatsiooniga, samas tagades eestikeelse haridus- ja kultuuriruumi püsimise. Kas kõrgharidusstrateegia tegevussuunad võimaldavad jõuda nende eesmärkideni?

Sellele küsimusele püüdiski vastata järjekordne Valge saali foorum 13. oktoobril Toompea lossis, millega ühtlasi jätkati Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni poolt 2005. aasta kevadel korraldatud foorumi „Eesti ülikool avatud Euroopas" temaatikat.
Arutelul osalesid haridus- ja teadusminister Mailis Reps, Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo, Eesti Maaülikooli õppeprorektor Hardi Tullus, Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud, Estonian Business School'i (EBS) rektor Madis Habakuk, Eesti Üliõpilasliidu juhatuse aseesimees Marja-Liisa Alop, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor Peep Lassmann, Akadeemia Nord rektor Ene Grauberg, Tallinna Tehnikaülikooli õppeprorektor Jakob Kübarsepp jpt.

Avaldame Eesti Maaülikooli prorektori Hardi Tulluse seisukohad kõrgharidusstrateegia kohta.

HARDI TULLUS
Eesti Maaülikooli õppeprorektor

Eesti Maaülikool toetab kõrgharidusstrateegias toodud põhiseisukohti. Eriti tuleb väärtustada selles dokumendis esitatud tegevussuundi, mis peavad kindlustama ülikoolihariduse kvaliteedi. Järgnevalt peatun paaril teemal, milles oleks tahtnud näha põhjalikumat analüüsi ja realistlike arengustsenaariumide esitamist.

Eesti kõrghariduse konkurentsivõime

Meie kõrgharidussektori konkurentsivõime tagamisel Euroopas on üheks peamiseks aluseks doktoriõppe piisava kvantiteedi ja kvaliteedi tagamine. Probleemi ei saa lahendada lihtsa planeerimise abil, võttes endale mahulised eesmärgid doktorantide ja väitekirjakaitsmiste arvu kahe-kolmekordistada. Doktoriõppe edukaks toimimiseks on vaja ühiskonnas luua motivatsioonisüsteem, mis stimuleeriks noorte inimeste pürgimusi saada doktorikraadiga tippspetsialistiks.
Sellise süsteemi loomine aga tähendab kompleksseid otsuseid ja doktoriõppesse paigutatavate rahaliste vahendite otsustavat suurenemist. Kõigepealt tuleb senisest enam väärtustada teadlase- ja õppejõukarjääri ning doktorikraadiga töötajate rolli riigiametites ja erasektoris. Vaja on kiiret doktoranditoetuse tõusu ning ülikoolide ja teadusasutuste rahastamise kasvu.
Doktoranditoetus tuleb pidevalt hoida vähemalt riigi keskmise palga tasemel ja õppejõudude-teadurite palgad fikseerida mudeli „2-3-4" põhjal. Kui doktoriõppes seatakse ainult kvantitatiivseid eesmärke, on oht, et doktoriõppes ei jätka kõige andekamad üliõpilased ja parimad juhendajad ei näe stiimulit uusi tippspetsialiste koolitada.
Tänu ülikoolide kvaliteedileppele on viimastel aastatel edukalt liigutud suunas, kus doktoritöö kvaliteedi määrab uuringutulemuste rahvusvaheline publitseerimine. Selline kvaliteedi tagamise süsteem peab jätkuma. Riigi ülesanne on tagada kontroll, et doktorantide ja kaitsmiste arvu mitmekordistamine ei põhjustaks Eestis antavate doktorikraadide devalveerumist.
Üheks ohuks on, et ülikoolid hakkavad taganema kvaliteedileppes fikseeritust, viidates valdkonna või eriala spetsiifilisusele. Nii ei nõuta rahvusvahelist teadustöötaset kraadide kaitsmisel ning õppejõudude ja teadurite kõrgema astme ametikohtade täitmisel. Kvaliteedileppest taganemise märgid on juba praegu Eesti kõrghariduses olemas ja doktoriõppe kvantitatiivsetele tulemustele rõhumine võib sellist tendentsi kahjuks süvendada. Doktoriõppe ja kogu kõrghariduse edenemiseks on vaja tasakaalustatud rahastamist. On tänuväärne, et kõrgharidusstrateegia näeb ette arvestatavaid summasid kõrghariduse ja teaduse infrastruktuuri nüüdisajastamiseks. Kuid juba praegu võib märgata, et kasvu limiteerivaks faktoriks on saamas inimressursi piiratus, ja seda nii õppija kui ka õpetaja poolelt vaadatuna.

Akadeemiline ja rakenduslik kõrgharidus

Teiseks teemaks, mida tahaks puudutada, on akadeemilise ja rakendusliku kõrghariduse eristamine ja vastandamine. Tööandjate poolt ikka ja jälle tõstatatav probleem rakenduskõrghariduse ebapiisavast mahust, rahastamisest ja arendamisest on läbi aegade üldtuntud. Eestlasele on omane väärtustada eelkõige ülikooliharidust. Soov muuta seda trendi, suunates ressursse rakenduskõrgharidusse, ei taga edu.
Kõrgharidusstrateegias oleks tahtnud näha, kuidas väikese riigi tingimustes tagatakse koolitatud spetsialistide olemasolu kõigis eluvaldkondades, nii et ühiskond areneks tervikuna ja tema liikmed poleks mitte ainult konkreetse tööoskusega, vaid ka haritud isiksused. Haridusstrateegias ja analüüsides ei ole oluline mitte niivõrd kahe kõrgharidustüübi võrdlus, kuivõrd lahenduste pakkumine, kuidas koolitust parandada õppekavu arendades. Sest küsimus pole kõrgkooli tüübinimes, vaid õppekavadega garanteeritavates pädevustes. On vaja lahendusi, kuidas Eesti riigi piiratud inimressurssi (üliõpilasi ja õppejõude) kasutada ja arendada niimoodi, et eesmärgiks oleks tulemus – õppetöö kvaliteet –, mitte aga kõrghariduse tüüpide vahelised proportsioonid.

ESILETÕSTE:
Vaja on kiiret doktoranditoetuse tõusu ning ülikoolide ja teadusasutuste rahastamise suurendamist.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)