Emakeelepäev, 14. märts - tähtpäevana kahekümnendat korda

K. J. Peterson oskas 17 keelt ja sai kuulsaks eesti keeles esmakirjutajana tolleaegses saksakeelses kirjakeskkonnas. Tema luuletusest "Kuu" on tuntud read:

kas siis selle maa keel

laulu tuules ei või

taevani tõustes üles

igavikku omale otsida?

Võib... Aga ei pea ega ka saa, kui meie, eesti keele oskajad, selle keele eest ei hoolitse!

1999. aastast tähistatakse emakeelepäeva riikliku tähtpäevana ja järjest rohkem tundub mulle, et seda tehakse mitte niivõrd Kristjan Jaagu mälestuspäevana kui just eesti keele elujõu päevana, ilusa eesti keele kõnes ja kirjas tunnustamise päevana.

 Eesti kirjakeele seletussõnaraamatust loeme: "Emakeel – esimese keelena kõige varasemas lapsepõlves vanemailt või kasvatajailt omandatud keel, mida inimene harilikult kõige paremini oskab." Emakeel ja eesti keel on paljudele meist sünonüümid, aga mitte kõigile. Mulle tundub, et selle päeva tähistamisel on rõhk tegelikult asetatud mitte niivõrd emakeelele, vaid eesti keele igakülgsele ja õigele kasutamisele kõigi selle keele oskajate poolt, millele viitab ka keelepäeva raadioetteütluse kirjutajate jaotamine emakeelseteks ja võõrkeelseteks.

Keelesaates 8.03.2018 rääkis ka Eesti Keele Instituudi direktor Tõnu Tender, et praegune nimetus tekitab segadust; teised rahvad pole aru saanud, et see on ilusa eesti keele päev. Ta arvas, et mõnes asjas võiks seaduseandja siiski täpsem olla. Jäin mõttesse: kas sellisel seisukohal olev sellise asutuse juht ei peaks omal initsiatiivil seaduseandjale parandusettepaneku tegema? Nagu vanasõna ütleb: kus viga näed laita, seal tule ja aita! Meie seaduste õigusselguse puudulikkusele on ka õiguskantslerid tähelepanu juhtinud. Tegijal juhtub ikka ja vigade parandamine peaks olema tegija au-, mitte häbiasi. Sisu ja nimetus peavad ju kooskõlas olema!

Tänapäeva piirideta maailmas oleks küll õigem seda päeva nimetada ikka tema sisu järgi eesti keele päevaks, mil arutatakse selle keele saavutusi ja probleeme, kirjutatakse raadio ees eesti õigekeele etteütlust. Sel päeval on paslik järele mõelda ka selle üle, kuidas iga eesti keele oskaja saab kaasa aidata siin eesti keelt võõrkeelena rääkijate oskuste arendamisele. Meie ise ei tohiks ära unustada, et Eestis olgu rahvastevahelise suhtlemise keeleks eelkõige eesti keel.

Naljakas oli hiljuti ühe kaupluse kassas kogeda, kui üks itaallast või araablast meenutav mees tahtis maksta korvitäie vürtsikate toiduainete eest. Kassiir küsis tema käest vist peenraha, aga mees ei pannud tähele ja vastas püüdlikult, aga tugeva aktsendiga "Vabandage, kuidas...?" Selle peale kasutas kassiir vene keelt ja mees laiutas käsi: "Vabandage, ma ei saa aru…" Mees sai peotäie metallraha ja pakkis oma ostud. Kassiir, olles järgmise ostja arve kokku löönud, mõtles kuuldavalt: “Imelik, inimene ei oska ühtegi keelt…”

Kahju, et igasuguseid muutusi ühiskonnas ja keeles on liiga järelemõtlematult hakatud ikka arenguks nimetama. Miks jõuavad võõrad sõnad (list, level jne.), toortõlked (“teemad laual”) ja isefi fraasid (“tselluloositehas in my backyard”) inglise keelest takistuseta trükipilti? Ladna, horošoo, davai käibisid küll ainult kõnekeeles!

Andkem ka raadio muusikavalikus rohkem ruumi ikka mitmele keelele, ka eesti keelele! Ja mitte ainult neljal päeval aastas (24.02, 14.03, 23.06, 20.08).

Ilusat eesti keelt kõnes ja kirjas!

Jaak Vihmand, insener Tallinnast

Jaga |