Tänapäevane Eesti on õnnelik maa

HERBERT VAINU,      18. aprill 2007


Usun, et see väide on vastuolus mitmete inimeste arvamustega. Kitsalt rahvuslikust ning materiaalse rikkusega samastavast vaatenurgast lähtudes on valitsevaks muutunud paljuski ühekülgsed seisukohad. Molotovi-Ribbentropi pakti loetakse Eesti õnnetuste alustalaks, muud ignoreerides rõhutatakse vaid Hitleri ja Stalini ühisjooni.

Juba mitu kuud enne Nõukogude–Saksa pakti sõlmimist algasid, kuid selle allakirjutamisega lõppesid Inglismaa, Prantsusmaa ja Nõukogude läbirääkimised garantiide andmisest kõigile Hitleri poolt ohustatud riikidele, mis võinuks isegi ära hoida Teise maailmasõja puhkemise.

Selmet osapoolte vastastikust usaldamatust targalt ja sihikindlalt vähendada püüda, aitasid Balti riigid – ja kõige teravamalt Eesti – garantiide saamisest keeldudes need läbirääkimised nurjata. Nii viisid nad end Teise maailmasõja puhkemise süüdlaste hulka ja sillutasid teed iseseisvuse kaotamisele.

Ning väide, et praegusel globaalprobleemide teravnemise ajastul on kõige targem riputada end paljuski ebasobivalt käituva USA sappa, tundub olevat ajastu põhiküsimusi ignoreeriv. Aga olukord võib ka muutuda, kui USA presidendiks saab näiteks rohelistest mõjutatu.

Keegi ilmselt ei eita, et Teise maailmasõja põhirinne oli idarinne ja Stalingradi lahing põhiline murdepunkt. Seega esmajoones Nõukogude armee takistas hitlerlikul juhtkonnal ellu viimast plaani põhiosa Euroopast germaniseerida. Seega oleksid eestlased nähtavasti ka hävitatud,ümberrahvastatud või viidud kui mitte Siberisse, siis Arhangelski–Petroskoi piirkonda. Võimalik ka, et lülitatud Ida-Karjalas Saksamaa liitlase Soome koosseisu.

Tõsi, Eestis ja osalt ka Lätis kehtis Saksa okupatsiooni ajal teiste Euroopa riikidega, eriti Venemaaga võrreldes tunduvalt pehmem rezhiim – eestlasi loeti germaanlasteks.Tollane Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe peab oma mälestustes seda iseenda teeneks – tema olla veennud selles, teadlikult võltsides, Himmlerit ja teisi Saksamaa tippjuhte. See olukord paistab olevat avaldanud mõju ka praegustele meeleoludele ja ajalookäsitusele Eestis. Küsitav aga on, kas selline erisüsteem oleks püsima jäänud ka Hitleri sõjavõidu puhul.

Saksa armees võidelnuid peetakse praegu peaaegu Vabadussõjas osalejateks. Palju on juttu vaprusest Sinimägedes, aga sellest ei kõnelda, et kui Narva-alune rinne oli vaid Idarinde üks osa ja kui Nõukogude väed hakkasid juba lähenema Berliinile,viis Saksa väejuhatus oma üksused Eestist minema ning vaprad võitlejad taganesid püsse minema visates kõrvalisi radu mööda. Elasin siis poisina üksikus metsatalus ja nägin seda kõike pealt.
Niisiis oli see kahjulik kangelaslikkus. Sellest võis küll jääda osalejatele ilus mälestus, aga seda ei sobi kogu rahva jaoks ületähtsustada, vaid pigem pidada isiklikuks tragöödiaks, mille õigustuseks silmaringi piiratus nooruses. Ma ise ka tahtsin siis rindele, aga jäin mobilisatsioonist ühe aastaga välja.

Tänapäevaste väärtushinnangute muutus põhiliselt ameerikalikkuse poole ei ole minu arvates parim suundumus. Sotsioloogilised uurimused näitavad, et sõpruskonda seab esiplaanile peamiselt vanem põlvkond. Noorusel on üha rohkem tähtis – enamgi kui keskpositsiooni hoida püüdvas Skandinaavias – raha, tagaplaanil kaastunne elus halvemini toime tulejate vastu.

Põhiliselt noortest komplekteeritud ajakirjandusest on saanud selle ideoloogia küllaltki edukas tavainimestesse süstija. Tõusnud on eriti elektroonilise meedia emotsionaalne mõju, sest range tsenseeritus on asendatud otse-eetrisse lubatava vaba vestlusega, mis jõuab paremini alateadvusse.

Kuigi tavainimesed ütlevad oma igapäevapraktikale tuginedes „Sellist Eestit me küll ei soovinud" või „Mõni asi oli parem varem, mõni nüüd", lasevad nad end mõjutada noortest ajakirjanikest, kel puudub elukogemus sellest, et nõukogude aeg koosnes küllaltki erinevatest perioodidest ega olnud täielikult süsimust.

Oleme Eestis möödunud sajandil üle elanud igasuguseid rezhiime – nii omasid kui ka võõraid. Kõik nad on teinud nii head kui ka halba. Ning võõrvõimude kohalikud esindajad on üldjuhul püüdnud kaugemalt tulnud sobimatuid käske mahendada.
Kas poleks seetõttu õigem eelmise ja praeguse vastandamise asemel öelda, et varem tehti ka midagi asjalikku, ja neid inimesi tänada? Ning lisada, et meiegi püüame teha paremini, aga mõni asi võib ka nihu minna.

Heitluses Sakala keskuse ümber on midagi hakanud muutuma. Toon ühe näite sama arhitekti tööst. Tollal ehitati suur 8-korruseline Rahvusraamatukogu hoone väga paljude lugemissaalidega. Praegu on seal isegi talvekuudel vähe istujaid. Kas põhjus on vaid selles, et siis oli gigantomaania? Aga kas uue Sakala projekt pole gigantomaania uus variant?

[foto]
Eesti vabadusmeelse kalendrikirjaniku, kuulsate Meie Matside koostaja Mats Tõnissoni (1853–1915) hauakivi Türi kalmistul.
Foto: Tiit Maksim


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (53)