Kui Pullapää jäägrid saadeti Paldiskit vallutama

Nüüd kuuluvad paljud jäägriveteranid Keskerakonda või on selle partei toetajad. Kui tahame inimväärsemat elu, tahame olla vabad, tahame, et meil oleks oma demokraatlik riik, siis tuleb teha kõik selle nimel, et järgmiste Riigikogu valimiste tulemusel tuleks Keskerakond riigis võimule. Eesti kodanikkond peab lõpuks aru saama, et alternatiivi ei ole.

Rahvarinde-vastane ajuloputus

1990. aastate alguses, veel Eesti Komitee päevil, kui Kaitseliidu ja Rahvusliku Kaitsealgatuskeskuse juhtimise all hakkasid Eestis tekkima esimesed oma relvaüksused, hakati meile, nende üksuste juhtidele, peale suruma Isamaa ja ERSP poliitilist mudelit.

Iseenesest oli ajuloputus päris lihtne: kõik halb tuli Rahvarindest ja tema juhilt Edgar Savisaarelt ning kõik hea, ilus, vaba ja demokraatlik Isamaa ja ERSP juhtidelt. Väga pahadeks kuulutati ka need mehed, kes astusid Kodukaitsesse, sest see olevat Savisaare eraarmee, mille toel ta tahtvat saada Eestimaa diktaatoriks.

Me alguses tõega uskusime seda jama, ja nii saigi Savisaarest meie suurim vaenlane.

Jüri Adams, Mart Laar, Tunne Kelam jt Isamaa ja ERSP juhid olid sellist meelt: parem tulgu uus okupatsioon, kui et võimule jääb Rahvarinde valitsus! Natuke pani neile mõistust pähe augustiputš N. Liidus 19. augustil 1991 - selle mõjul olid nad sunnitud ?lemnõukogus kokku leppima.

Olin nende sündmuste ajal nii Toompeal kui ka Raadiomaja juures. Alati, kui kohtusin Isamaa ja ERSP poliitikutega, toonitati: kokkulepe Rahvarindega on ajutine.

25. augustil 1991 Eesti Komitee juhatuse istungil, kuhu sõitsin koos Kaitseliidu ülema Manivald Kasepõllu ja Jüri Estamiga, tegi Tunne Kelam ettepaneku võim Toompeal relvaüksuste poolt üle võtta. Nõudsin, et rünnakkolonni eesotsas läheks Eesti Komitee rahvuslipuga. Selleks ei jätkunud neil julgust, ja võimuvõtmine jäi ära.

Kui Isamaa ja ERSP 1992. a. oktoobris võimule tulid ja valitsuse moodustasid, mindi eriti ülbeks. Taheti kõigist nagu tankiga üle sõita ja hakati tegema tegusid, mis ei tulnud kasuks ei Eesti riigile ega tema rahvale. Ja kõige selle taustaks oli kole kisa: „Savisaar!.. Savisaar!.."

Asjast hakati aru saama

Meie Pullapääl hakkasime aegamööda aru saama, et see, milles kogu aeg süüdistati  Savisaart, viidi Laari valitsuse poolt jõhkralt ellu. Meid nagu ei peetud millekski ja kogu 1992. a. talve olid jäägervabatahtlikud poolnäljas ja teenisid Eesti riiki talvelgi suvemundrites.

Seda alandust ei unustata, see peetakse meeles. Kuidas seda suhtumist meisse nimetada, see jäägu ajaloolaste mureks.

Alles 1993. a. märtsis arvati jäägrikompanii kaitseväe koosseisu, seda üksiku õppekompaniina pataljoni õigustes. Kas siin saab rääkida mingist aatest või ideoloogiast? Mina nimetaksin seda rahvuslikuks häbiks. Ja ärgu keegi mõelgugi mulle vastu vaielda, sest ma pole suvaline möödakäija või kauge pealtvaataja. Tegin kõik selle läbi vanemohvitserina ja võrdselt oma sõduritega.

Rahvuslik reetmine ja rahvuslik häbi

Meenub 1993. a. ärev suvi, kui Eesti seisis kodusõja või, õigemini, verise relvakonflikti äärel.

Konflikt oli puhkenud Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii juhtkonna  (teda toetasid Kaitseliidu relvaüksused ja Kaitsealgatuskeskuse reserv) ning võimule pääsenud  Isamaa--ERSP juhtpoliitikute vahel. Lahkarvamusi oli nii kaitseväge puudutavates küsimustes kui ka selles poliitikas, mida oli asunud ajama Isamaa--ERSP valitsus. Eesti riigi huve arvestavatest ja rahvuslikult mõtlevatest ohvitseridest oli otsustatud vabaneda maksku mis maksab - kasvõi verevalamise hinnaga.

Valitsusse kuulunud poliitikud (peaminister Mart Laar, kaitseminister Hain Rebas, siseminister Lagle Parek, justiitsminister Kaido Kama jt) ei oleks saanud kuidagi ellu viia oma erastamis- ja ärastamispoliitikat, sest neil oleks tulnud arvestada tugeva ohvitserkonnaga, kes ei mõelnudki seda rahvavaenulikku poliitikat, neid lausa seatempe heaks kiita. Sellepärast tuligi rahvusliku meelsusega ohvitserid asendada endiste Nõukogude armee ohvitseridega. Need, tundes süümepiina okupatsioonivägedes teenimise pärast, olid kõigega nõus ja hoidsid suu vett täis.

Nagu on märkinud tolleaegne Saksamaa suursaadik Eestis Henning von Wistinghausen oma mälestusteraamatus: Laar läks omade kallale.

Jäägrid löögi all

Miks ja kuidas läks Mart Laar omade kallale ning mis või kes teda selleks sundis?

Jäägrid relvastati ja varustati lahingumoonaga ning saadeti üle võtma Venemaale kuuluvat Paldiski sõjaväebaasi, mille territooriumil paiknes tuumareaktor. Täienduseks olemasolevale relvastusele said jäägrid 187.000 automaadipadrunit, 400 granaati, 10 kergekuulipildujat  (igale 2500 padrunit laskemoona), 10 snaiperpüssi, mürske 75 mm tankitõrjesuurtükile, maastiku- ja veoautosid ning muud varustust.

Seda kõike vaatamata sellele, et suursaadikute tasemel olid käimas Venemaa ja Eesti Vabariigi vahelised läbirääkimised Paldiski baasi üleandmisest Eesti Vabariigile.

Need, kes selle provokatsioonilise operatsiooni ette valmistasid, nähtavasti lootsid, et jäägrite juhid keelduvad käsku täitmast või, mis veel hullem, jäägrid hävitatakse lahingus Venemaa relvajõududega.

Käsk oli ühene: kehtestada Eesti Vabariigi kaitseväe kontroll kogu Pakri poolsaare üle. Käsk tuli täita 24 tunni jooksul, ja käsu me täitsime.

Saime suurepäraselt aru, mis oli juhtunud. Olime reedetud nii oma riigi valitsuse kui ka kaitseväe kõrgema juhtkonna (kindral Aleksander Einseln) poolt.

Mida aga selle provokatsiooni kavandajad ette ei osanud näha ega isegi aimata, oli see, et jäägrite juhid lepivad Paldiski garnisoni juhtkonnaga kokku ja verevalamine jääb tulemata.

Kokkulepe oli ränk ja otsekohene: jäägrid ei täida ühtki kaitseväe juhtkonna korraldust enne, kui ei ole seda läbi rääkinud  Vene garnisoni juhtidega.

Relvakonflikti ei toimunud, aga kas Eesti valitsuse poolt meile selle eest tänu avaldati? Hoopiski tagandati eesti garnisoni ülemaks määratud jäägrikompanii komandör Asso Kommer, jäägrid aga jäeti Paldiskisse halbadesse majutus- ja olmetingimustesse, sisuliselt - nälga.

Tagasi Pullapääle

Niisuguses olukorras ei jäänud üle midagi muud, kui vabatahtlike väeosa Paldiskist välja tõmmata ja naasta oma põhibaasi Pullapääl.

Meie meelest reeturiteks osutunud valitsuseliikmed (välisminister Trivimi Velliste, kaitseminister Hain Rebas, siseminister Lagle Parek) saavutasid aga selle, et valitsus otsustas meie väeosa laiali saata. Panna relvad maha okupatsioonivägede silme ees - kas suuremat alandust osati Toompeal veel välja mõelda?!

Jäägrite juhid ütlesid valitsusele kindla ei ja tegid avalduse, et väljuvad Kaitseväe Peastaabi juhtimise alt, ning viisid väeosa Paldiskist välja alles siis, kui missioon oli Kalevi pataljonile üle antud, et säilitada Eesti Vabariigi au ja väärikus.

Jäägrid hõivasid uuesti vahepeal maha jäetud Pullapää baasi - ja Pullapää kriis jõudiski kätte.

Kunagi tuleks see kõik läbi vaadata ja tegelikud süüdlased välja selgitada.

Pullapää kriis oli eelkõige poliitiline kriis

Kriisi haripunktis, kui kindral Einseln, kellel oli ikkagi isu vere järele, tõi Läänemaale lähtepositsioonile Võrust Kuperjanovi pataljoni ja kui rünnakuks oli veel vaja ainult käsku, sekkusid opositsioonijõud eesotsas Edgar Savisaarega.

Savisaar rääkis küll vähe, aga tegi mitu jõulist avaldust, mis tulid valitsusele ootamatult. Kui Keskerakonna saadikute eestvedamisel kutsuti kokku Riigikogu erakorraline istungjärk, oli kõigil selge, et kriis tuleb lahendada läbirääkimiste teel.

Laari valitsus kaotas kaitseministri - surmahirmus Hain Rebas põgenes riigist. Hiljem astus tagasi ka siseminister Lagle Parek.

Nii et  - võlgneme tänu Edgar Savisaarele ja Keskerakonnale, et relvakonflikt jäi toimumata.

Meil, sõduritel avas see aga silmad ja andis äratundmise, et meie riigi poliitilised juhid olid meid petnud, hirmutades Savisaare-ohuga, ise aga meid rängalt reetes ja ka enestele igavese häbi kaela tõmmates.

Usun, et tulevad ajad, kui need sündmused saavad õige ajaloolise hinnangu. Selleks peame kõik kaasa aitama, et Eestis tuleks võimule ausad ja Eesti riigist hoolivad jõud.

Mis sai edasi?

1993. a. septembris võtsid Rahvusliku Kaitsealgatuse Keskuse ohvitserid vastu otsuse saata mind Norrasse, et saaks, ära kasutades sealseid tutvusi, teavitada Euroopa avalikkust Eesti Vabariigis kujunenud olukorrast. Siinne meedia jm infokanalid olid meie jaoks suletud ning Eesti üldsust oli võimatu informeerida kujunenud olukorrast. Relvakonflikt võis lahvatada ükskõik kus, sest meie reserv ja Kaitseliidu teatud malevate relvaüksused olid lahinguvalmis.

Jõudes Stockholmi, kohtusin sealse eestlaskonna esindajatega. Mind veendi Oslosse mitte edasi sõitma ja lubati igati aidata. Olles olnud illegaalselt Rootsis kaks nädalat, pöördusin 28. septembril 1993 Rootsi võimude poole ja palusin ajutist asüüli. Mingit abi ega mõistmist ma Rootsi eestlastelt ei saanud - kõik olid Isamaast ja ERSP-st eufoorias. Ka seal käis sama jutt mis Eestis: vaenlased on Keskerakond, Rahvarinne ja Savisaar.

Tulin 1. detsembril 1993 Eestisse tagasi - algas pikk põrandaaluse elu. Tänu valitsuse vahetumisele ja Edgar Savisaare saamisele siseministriks ei kujunenud see eriti raskeks, sest inimjahti minu peale ei peetud.

                                                                                                                                  Jaak Mosin

JAAK MOSIN, endise Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii ülema asetäitja 1992-1993

/fototekstid/

Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii võitlejad jäid ustavaks oma juhtide üleskutsele mitte sattuda paanikasse, säilitada rahu ja meelekindlus, tegutseda vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele. Neid innustas mõte: „Jumal ja eesti rahvas on meiega!" Kompanii tegutses rannikul, vaja läks nii kuivamaa- kui ka veesõidukeid. Pildil: Jaak Mosin oma meestele kõnelemas laeva sisseõnnistamisel Paldiskis 1993. aastal.

KAUGE NOORUS: Mosin 1979. aastal Väimelas.

[Kesknädala esiküljel suur foto ja järgmine tekst:]

MOSIN: Pullapää kriisi tõde

Pullapää kriis 1993. aasta juulist novembrini on seniajani jäänud (jäetud?) väga mitmeti tõlgendatud, aga ka lausa mahasalatud ja kooliõpikuist välja tõrjutud militaarkonfliktiks.

Kriisi keskmeks oli Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii. Üksus loodi Eesti iseseisvuse taastamise poliitilistes virvarrides, mil võimule trüginud Isamaa ja ERSP poliitikud üritasid Rahvarinnet mis tahes hinnaga kõrvale tõrjuda.

Kriisiks läks, kui jäägervabatahtlikud said karmi käsu suunduda Paldiskisse - Vene mereväebaasi jõuga üle võtma. Kompanii tõrkus riskantset ülesannet täitmast. Valitsus otsustas allumatuks osutunud üksuse laiali saata.

Kui vabatahtlikud kindlustusid Pullapääl, oli valitsus valmis nende vastu käiku laskma oma ustavad relvajõud. Tänu avalikkuse ennastsalgavale sekkumisele suudeti võimalikku verist konflikti vältida.

Jäägrijuhid represseeriti, kaitseminister Hain Rebas pages tagasi Rootsi, siseminister Lagle Parek lahkus ametist.

Pullapää, mida seni oli tuntud keiser Aleksander III perekonna suvituskohana, läks nüüd tõeliselt ajalukku - kui patriootlike ja olupoliitiliste huvide terava kokkupõrke sümbol.

Jaga |