Mitte haiglad, vaid õed on tähtsad

ANDRES ELLAMAA,      27. märts 2002


Juba pikemat aega toimub midagi, mida julgemad nimetavad palgaläbirääkimisteks õdede ja Haiglate Liidu (HL) vahel. Edu ei näi tulevat. Riiklik lepitaja nendib kurvalt, et HL on jätnud arvutused tegemata ning õdede esindaja kalkulatsioonid põhinevat vaid kättesaadavaile arvudele.
HL, pakkudes õdedele hiiglaslikku minimaalpalga tõusu, ei taha märkida, et koos tõusuga jõuaks tunnitasu vaid 14 kroonini. Õdede solvumine on põhjendatud. Pole ju nende töö heategevus, vaid hädavajalik, eriharidust nõudev, psüühiliselt ja füüsiliselt väga raske töö.
Miks siis HL oma arvutusi pole esitanud ning viitab raviteenuste hinnakirjale kui peamisele segavale asjaolule, süüdistades haigekassat, sotsiaalministrit ja valitsust? HL esindajate motiive võib mõista - keegi pole neilt võtnud kohustust haigeid ravida, keegi ei saa neilt võtta ka õigust seda teha. On ju Elvas-Põlvas-Jõgeval-Raplas tööl õppinud inimesed ning küllalt abivajajaid. Tegelikult ei muuda ju raviteenuste keskmiselt 6% planeeritud hinnatõus midagi.
Haiglate arengukava, mille kinnitas Laari valitsus, nägi ette hulga haiglate sulgemise, ei käsitlenud aga, mis neist saab. Kas tõesti ei saa neid kasutada kui mitte aktiivse ravi-, siis vähemalt hooldusasutusena? Et osa haigla-nimelisi asutusi suletakse, on paratamatus. Tants ümber hinnakirja on paljus vaid nende agoonia pikendamine.
Eelmisest valitsusest jäänud verbaalse ekvilibristika tulemus on, et kuni mingi asutus kannab nime, milles kõlavad sõnad "ravi", "taastus", "õde" vms, seni peaks haigekassa sinna ka oma raha mahutama. Kuigi tegu on tüüpilise sotsiaalhooldusega, mille raha võiks tulla hoopis mujalt. Riik sinna raha panna ei taha, omavalitsustel raha pole. Mõistetav on ka haigekassa vastupunnimine ravilepingute sõlmimisel, sest raviraha kipub kuluma andmata tulemit, mida saadakse aktiivsemast haiglast.

Eestis on 3000 eriarsti, kel on ettevalmistus ja kutse. 1700 töötab haiglais, 1300 teeb haiglavälist arstitööd. Ravitöö tasustaja peaks teadma, et eriarsti efektiivseks tööks on vaja teatud hulk õdesid. Haiglas peaks ühe eriarsti kohta jaguma vähemalt 4 ja ambulatoorses töös vähemalt üks õde eriarsti kohta. Nii peaks leidma palgaraha ligikaudu 8 tuhandele õele.
Kui Eesti tahab palgal hoida 3000 eriarsti keskmise palgaga 9000 EEK ja summaarse palgakuluga (valved, puhkused, sotsiaalmaks) 597 miljonit krooni aastas, siis kvaliteetset tööd tagava arstide-õdede vahekorra kindlustamisel ja õdede palganõudmiste rahuldamisel kuluks umbes 8 tuhande õe palgaks veel ca 650 miljonit aastas. Nii oleks haiglate palkadeks ja teiste eriarstide töötasuks vaja vähemalt 1,2 -1,3 miljardit. Kuid palka peavad saama ka juhid, kojamehed, mainekujundajad, koordinaatorid ja jumal teab mis asjamehed.
Palgaraha hüppab seega kindlalt üle 60% kogu eriarstiabi käsutuses olevast 2 miljardist kroonist, raha ravimiseks enam ei jää. Tuleb kas vähendada kulutusi või leida lisasissetulekuid. Eks HL liikmed pea hoolega hindama, kes personalist on ravitööks hädavajalik ning kellest tuleb loobuda.

KESKMÕTE:
Raviasutused, kes ei suuda oma õdedele palka maksta ja piisavat hulka õdesid tööle rakendada, peavad kaduma.

Kõik arvutused on ligilähedased. Peaarst, kes lugemisega siiani jõudis, tahaks kahtlemata mulle tuupi teha. Meil on raviasutusi, kellele õdede õigustatud palganõudmine ilmvõimatu täita on. Palga suurendamiseks vähendatakse kindlasti ametissejääjate arvu, et allesjääjatele veidi rohkem maksta. Tulemus on jääjate ülekoormamine, tegemata ravitöö kuhjumine, ravijärjekordade pikenemine ning mõnegi töö nihutamine hoopis kõrgemat palka nõudvate arstide teha.
Üks kindel ravi kvaliteedi hukutaja on aga alatasustatud ja ületöötav meditsiinipersonal. Heaks tööks on tarvis omada miinimumi õdesid. Mida keerukamat tööd teeb haigla, seda enam vajab ta õdesid ühe haigekoha kohta.

Kuid on ka teine pool, mille mõni tervishoiujuht unustab. Haige põetus on füüsiliselt raske töö, pahatihti ei saa patsienti korralikult hooldada, pöörata ning kasida isegi kaks või koguni neli inimest. Vähemalt paar meditsiinilise ettevalmistusega inimest peaks igal hetkel, ööl ja päeval, olema patsiendi käsutuses. Praegu on Eestis 8500 haiglavoodit. Kui haiglareform peaks teostuma, jääb neid alla 4000 ja neid peaks siis väga intensiivselt kasutama. Õdede vajadus (arvestades uut töö- ja puhkeaja seadust) ei vähene, vaid pigem suureneb. Kahjuks on aga koolitusküsimused jäänud vaid õdede enda asjaks ning võimumehed pole seda probleemi isegi tajunud.

Õdede palganõue on hea indikaator, mis näitab, mis raviasutusel tuleb oma eksistents
lõpetada. Raviasutused, kes ei suuda oma õdedele palka maksta ja piisavat hulka õdesid tööle rakendada, peavad kaduma. Nende leping haigekassaga läheb üle lähemale raviasutusele, et mitte kahjustada patsiendi huve.
Õdede palgaläbirääkimised on vaja kiiresti lõpetada ja nende väga tagasihoidlik palganõudmine rahuldada. Neid nõudmisi ei saa lahutada ka inimlike töötingimuste loomisest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)