Kõik pole veel kadunud!

Küsimus on tõstatunud siis, kui väga suur osa minu rahvuskaaslasi on lasknud end oma peaga mõtlemise asemel kaasa tõmmata valitsuse käpa all oleva meedia kaudu levitatavast kärast nagu sõltuks eestluse püsimine mingist ühest ebaolulisest detailist ja sinnapaika jätnud igapäevaelus sootuks olulisematele asjadele mõtlemise.

Propaganda marionetid

Kõige ilmekamalt avaldus see neli aastat tagasi aprillis, kui Ansip & Co laskis meedial rahva üles ässitada sellega, et Tõnismäe monumendi asukoht olevat siin ja praegu eestlaste jaoks vaat et eluküsimus. See ajastus oli tegelikult tingitud olukorrast, kus lähiajal võinuks sündida kokkulepe selle küsimuse viisakaks, rahumeelseks lahendamiseks, mida võinuks aga kanda saavutatu teise poliitilise jõu aktivasse. Kui selle käpardliku aktsiooni järel tõusis Reformierakonna toetus enneolematu 46% kõrgusele, siis uskusin, et narkoosi tarbimisele rahva poolt järgneb paratamatult pohmell ja kõik asetub jälle normaalselt paika. Minu 16. mail 2007 Kesknädalas avaldatud kirjutises "Kaotatud võidud" on järgmine ennustus: "Paraku ei saa nad oma "võitu" kaua nautida, sest mitmed sellest tulenevad raskused ei jäta nende tänaseid toetajaid puudutamata." Paraku tuleb tunnistada, et eksisin. Raskused tulid ja olid palju suuremad, kui tookord arvata võis, kuid toetajad ei kadunud ja võimuliidul lasti rahumeeles oma ametiaja lõpuni toimetades rahva elujärge kärpida. Nagu täna teame, ei luba oma valitsusel midagi sellist teha ei kreeklased, iirlased ega ka islandlased.

Järgmine kord, kus suur osa eestlastest meedia abil lõksu meelitati, on kõigil alles värskelt meeles. "Idarahaskandaali" abil hirmutati ära need inimesed, kes võimuliidu rikkureid soosiva majanduspoliitika tõttu kannatada said ja keda seetõttu Riigikogu valimistel enam täielikult usaldada ei võinud. Selle ajupesu tulemusena kogusid võimuliidu parteid üle poole kõikidest valimaskäinute häältest ja eestlaste hulgas oli see protsent ilmselt veelgi kõrgem. Kui teha mõneti meelevaldne oletus, et neid inimesi, keda võimuliidu senine majanduspoliitika on soosinud ja jätkuvalt soosib, on 5-7%, kõige rohkem 10% rahvast, siis tuleb tunnistada, et tänaseid võimureid toetasid süüdimatult ka paljud töötud, miinimumpensioni saajad, sundüürnikud, toiduabi kasutajad jt inimesed, kelle maksueurod kanditakse riigiametnike, firmajuhtide, nõukoguliikmete jt ebaproportsionaalselt kõrgeteks palkadeks ning eripensionideks, suunatakse meist kordi kõrgema elatustasemega riikide toetusfondi jne. jne.

Kellele löödi kella?

Taaskord olin sunnitud oma rahvuslikku identiteeti häbenema hiljaaegu, kui mõni nädal tagasi asuti riigitruus meedias kella lööma Andrus Veerpalu dopinguproovi asjus. Kui selle teate esmaavaldaja Tuuli Kochi nimi ei pannud imestama, sest kord juba tanki pandud ja selle eest valurahana preemiaga pärjatud daamil pole ju enam midagi kaotada, siis imestama paneb see, et spordis kehtivate reeglitega kursis olev spordiajakirjanik Peep Pahv poleks nagu teadnud, et enne B-proovi tulemuste selgumist on sellise info avalikustamine vähemasti ebaeetiline kui mitte enamat.

Sellele vaatamata võeti Suusaliidu funktsionäärid ja asjaga kursis olevad inimesed meedia piiramisrõngasse ning hakati neid survestama, et nad räägiks seda, mida nad rääkida ei tohtinud. Hiljem, kui pressikonverentsil asi avalikustati, hakati neid inimesi, keda press oli nimme provotseerinud, silmakirjalikult süüdistama valetamises.

Piinlik oli jälgida, kuidas Rahvusringhäälingu saatejuhid , eriti oma positsiooni nautivad daamid, püüdsid korraldada Suusaliidu peasekretäri ja peatreeneri avalikku hukkamist.

Oma alluvate tegu püüdis Postimehe vastutav väljaandja Mart Kadastik õigustada ja pärjata "sõnumitooja" oreooliga, kuid keegi pole suutnud seletada, kellele seda „sõnumit" vaja oli ja mida rahvas sellest enneaegsest sõnumist võitis. Vägisi jääb mulje, et kujunenud ebameeldivat situatsiooni püüti ära kasutada kellelegi "ärategemiseks". Kellele ja mille eest - see jääb esialgu selgusetuks.

Seda versiooni kinnitab seegi, et sportlaste poolt kutsuti asja kommenteerima need, kellel tänuvõlg võimuparteide ees oma praeguse staatuse eest. Nii Erkki Nool kui ka Jüri Jaanson laususid mokaotsast küll seda, et nad loodavad Andruse probleemi positiivsele lahendusele, kuid jätsid oma skeptilise oleku ja kehakeelega sootuks vastupidise mulje.

See, et Andrus Ansip isiklikult asus Veerpalut kaitsma ei välista sugugi, et kogu operatsiooni taga võisid olla meie peavoolumeediat kontrollivad jõud. Niisugune taktikaline käik võidi teha siis, kui selgus,et valdav osa eesti rahvast ei lähe kahtlustusega kaasa ja kusagilt võinuks hakata välja paistma võimuliidu kõrvad.

Mis tegelikult toimus?

Kuidas kõnealune dopinguskandaal võimalikuks sai, sellele küsimusele pole siinkirjutajal, nagu ilmselt ka kõigil täna Andruse sõnadesse uskujatel, vastust olemas. Mõnele asjale on aga võimalik tähelepanu juhtida.

Tänapäeva professionaalne tippsport on mitmete asjaolude tõttu viidud selleni, kus kõik selles osalevad sportlased (aga ka taustajõud) peavad elama piirsituatsiooni tingimustes. Kõik asjatundjad tunnistavad, et nõutavate koormustega treenida ja teistele tegijatele võrdväärset konkurentsi pakkuda on võimalik vaid siis, kui kasutada kõiki tänapäevaseid füsioloogia, meditsiini, farmakoloogia, psühholoogia jt teaduste viimaseid saavutusi.

Nende saavutuste hulka on aga tõmmatud suvaline piir, kus osa neist kvalifitseeritakse lubatavateks ja teised keelatuteks. Välja on mõeldud isegi vastavad terminid - ühtesid aineid nimetatakse süütuteks toidulisanditeks ja teisi kõlvatuteks dopinguteks. Seda, et piir nende vahel pole absoluutne, vaid suhteline, näitab seegi, et teatud tingimustel väljastatakse üksikutele sportlastele personaalseid lube tarbida keelatud aineid meditsiiniliste näidustuste korral. Samas pole kuulnud, et nende näidustuste ehtsust kontrollitaks sama järjekindlalt ja põhjalikult kui ülejäänud sportlaste puhtust.

Tihti selgub, et iga tippsportlase organismil võib olla iseärasusi, mille tõttu see võib äraarvamatult reageerida ka mõnele nn toidulisandile, ja veelgi enam võib tekkida eriolukord siis, kui juhuslikult langevad kokku mitmed üht ja sama nähtust põhjustavad faktorid.

Seepärast tuleks kõigil hoiduda igasugustest süüdimõistmist õigustavatest avaldustest enne lõpliku tõe väljaselgitamist. On ju väga kummaline, et poevaraste ja teiste kriminaalkurjategijate jaoks kehtib süütuse presumptsioon, mistõttu nende nägusid tihtipeale teleekraanil varjutatakse, samas tahetakse inimest, keda aastaid on igal viisil testitud, ühe arusaamatuse pärast enneaegu risti lüüa.

Siinkohal tahaksin viidata ka sellele, miks mõned Andruse teistest rahvustest konkurendid on nüüd suu täis võtnud ja väidavad, et nad on Andrust kahtlustanud juba ammu. Nad ei anna endale aru, et sellega tõmbavad nad ka endile vee peale. Andrus Veerpalu on varem dopingukontrollis käinud sagedamini, kui enamik teisi suusatajaid, ja seejuures pole midagi kahtlast avastatud, Kuidas saab siis olla kindel, et midagi keelatut ei ole manustanud need, keda harvem testiti, kuigi ka nemad osutusid puhasteks.

Nüüd aga loo alguse juurde. On heameel tõdeda, et internetis on oma solidaarsust Andrusega kinnitanud kümned tuhanded eestlased. Mul on tuliselt kahju, et asjatoimetused ei võimaldanud mul viibida pühapäeval 10. veebruaril Vabaduse väljakul või mõnes teises kohas, kus kätest kinni hoides võinuksin koos rahvaga maailmale kinnitada: "Olgugi meid vähe, suudame me teatud juhtudel omade eest välja astuda ja õige asja eest seista."

ENDEL RIHVK, kolumnist

[fototekst]

SPORDIMEESTE SOLIDAARSUS: Endine kahevõistleja Allar Levandi näeb Andrus Veerpalu dopinguloos negatiivset rolli nii meedial ja ametnikel kui ka spordirahval endal. Levandi lausus usutluses Delfi Spordile, et "kindlasti on olemas pragmaatilisi seletusi, miks asi nii on läinud, aga praegu püsib see emotsioonidel".

Jaga |