Kas umbseis või ühtsuskoalitsioon?

Toonase hoogsa pöörde innustusjõuks oli n-ö kooreriisumine ehk "valuvaigistiteta tehtud šokiteraapia" (Arvo Sirendi, Postimees 4.05.), mis kujutas endast „võitjate" jaoks vägagi ahvatlevat peibutist. Ent nüüdseks muutunud olud sunnivad, tunnistagem, lõssilörpimisega piirduma, mis erilist ahvatlust teadagi ei paku. Järelikult pole asi mitte niivõrd subjektiivse võimekuse vähenemises, kuivõrd objektiivsete võimaluste teisenemises.

Põigakem siin hetkeks ühe äraspidise mõttekäigu juurde - selle leiab ka eesti keeles ilmunud Osho raamatust "Intuitsioon". Mõttevõimekust müstifitseerinud "prohvet" Osho väitis nimelt, et intellekti kaudu jõutakse intuitsioonini. Niisugune pahupidi pööratud mõttelaad paraku võib hädaliste aitamise asemel nad hoopis enesepette-rappa juhatada, kannatusi niimoodi suurendades (paljude kergeusklike Osho jüngritega just nii juhtuski). Ennem veab umbseisust välja ikkagi hüvapidine mõtlemine. Ei tohiks unustada, et juhul kui vanamoodi edasi ei pääse, tuleb lähtekohaks võtta muundunud tegelikkus, mitte soovunelmad.

Uus tõsiasi, pöördudes taas allegooria poole, seisneb selles, et koort ei jätku enam koorekihilegi. Piim on liiga lahjaks jäänud ehk lõssistunud. Oleme sunnitud helpima seda lurri, mida saatus meile täna pakkuda suudab. Soovmõtlemise umbejooksmine kipub paraku üksnes asjatut hala esile manama. Praegustes tingimustes tõotab hoopis rohkem kasu tuua ümbermõtestatud progressist, nimelt säästuprogressist juhinduv reaalmõtlemine.

Lihtlabase n-ö röövmanustuslikku laadi kooreriisumise järel tekkinud umbseisust välja pääsemiseks peame nüüd, olles sunnitud püstitama enda ette palju kõrgemaid nõudeid, ümber orienteeruma panustustegevuse suunale. Elu pingestumine on tõik, millest mööda ei pääse. Tuleb pingutada visa järjekindlusega - nii nagu hädaolukorras kohane. Sellele väljakutsele on mõistlik vapra vaimuga vastu minna, meenutades tuntud tarkust: kui mitte kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab. Igaüks otsib muidugi oma lahendit, kuid edukus eeldab luige, vähi ja havi kombel rähklemise asemel tuginemist kõigi kaaskannatajate viljakale koostööle.

Kui ikka vähegi koidab umbseisust väljapääsu lootust, siis pole põhjust ummikus kisklemisega leppida.

VLADIMIR KOSLOV, TTÜ emeriitprofessor

Jaga |