Pressivabaduse indeks nõuab pimedat usaldust

Kn,      01. november 2006


Eelmisel nädalal avaldas Pariisis peakorterit omav ajakirjanduse pressivabaduse eest võitlev organisatsioon Reporters sans frontieres (RSF) maailma riikide pressivabaduse indeksid. Eesti on selles loetelus paljudele üllatuseks tõusnud mulluselt 11. kohalt 6. kohale.

Punktide arvult oleme isegi kolmandal positsioonil, sest esikohta jagavad Soome, Island, Iirimaa ja Holland ning teisel kohal on Tshehhi. Ida-Euroopast on Slovakkia, Ungari, Läti ja Sloveenia on meist vaid mõne koha võrra tagapool.
Samas Leedu jagab Suurbritanniaga 27. kohta ning neist eespool on üllataval moel näiteks Bosnia-Hertsegoviina, Benin, Jamaica ja Namiibia. USA koos Botswaana, Horvaatia ja Tongaga on 53. kohal. (Kui võtta ajakirjandusvabaduse edetabelit väga tõsiselt, tuleks küsida: kas USA on meile üldse sobiv liitlane võitluses demokraatia eest terves maailmas?)
Eesti tõus edetabelis tekitas meie meediakogukonnas silmatorkavat elevust, sest kõigil on ju veel hinge peal presidendikampaania tasakaalustamatus ja valimistega seotud meediamanipulatsioonid.
Küsides RSF-i peakorterist, miks ei avalikustata indeksi koostamise aluseks olnud ankeetidele vastajaid, kosteti vastuseks, et see võivat kahjustada raportööride positsioone nende kodumaal.
Kuidas siis nii, kui tegu on maailma pressivabaduse absoluutse tipuga!? Keda või mida neil karta on? Aga ikkagi – isegi kõige vabamate riikide raportööride avalikustamine andvat põhjenduse teistelegi maadele sama nõuda.
Tagajärjeks osutub, et maailma meediavabaduse-indeksi koostamine ise on absoluutselt läbipaistmatu algusest lõpuni välja.


Kesknädal pöördus selgitusteks kauaaegse Avaliku Sõna Nõukogu ja Pressinõukogu esimehe, endise Postimehe peatoimetaja, praeguse Agence France Presse'I (AFP) Eesti korrespondendi Tarmu Tammerki poole:

Kuidas Teie seletate Eesti järsku tõusu pressivabaduse tabelis?

Rahvusvahelise organisatsiooni Reporters sans frontieres (Piirideta Reporterid) pressivabaduse-indeks näitab riigi seadusandlikku keskkonda suhetes meediaga. Sellest saame infot võimude ja meedia suhete kohta. Kas ajakirjanikke pannakse kergekäeliselt vangi? Kas ajakirjanike elu on ohus? Kuivõrd sekkub riigivõim meedia tegevusse?
Eesti on nendes küsimustes olnud igati edumeelne. Seega pole ime, et Eesti asetseb maailma lõikes nii kõrgel kohal. Eestil on tõhus avaliku teabe seadus; pressivabadus on siin seadustega hästi garanteeritud; ajakirjanikke meil ei ahistata. Meie kõrge koht on lisaks seotud ka sellega, et mitmes riigis on asjad viimasel ajal hullemaks läinud ja Eesti selletõttu ettepoole nihkunud. Allapoole kukkunutest võib näiteks tuua Taani, kus ajakirjanike elu sattus ohtu pärast islamikarikatuuride avaldamist, või USA, kus järjepidevalt suureneb ajakirjanike ahistamine võimude poolt.
Pressivabaduse-indeks aga ei näita midagi meedia kvaliteedi kohta. Me ei saa indeksist midagi teada selle kohta, kas meie ajakirjandus annab kõigekülgse pildi toimuvast või esineb manipuleerivalt.
Kui mingi indeks arvestaks ka neid ajakirjanduse sisu puudutavaid küsimusi, oleks Eesti tabelikoht hulga hullem. Presidendivalimiste meediakajastus näitas, et Eesti ajakirjandus ei ole suuteline täitma rolli, mis on meediale demokraatlikus ühiskonnas omane. Täpsemalt: osa üleriiklikust meediast oli ebaprofessionaalne, rikkudes tasakaalustatuse printsiipi. Ajakirjanduseetika lendas presidendikampaania ajal prügikasti. Teatud tõetera on sees Villu Reiljani öeldul: "Meedia tegi presidendi."
Kuna üleriikliku meedia roll on kogu meediapildi mõjutamisel väga oluline, kannatas ühekülgsuse ja manipuleeritavuse all Eesti meediamaastik tervikuna. Kui suured lehed valjult ja valesti ees laulavad, ei kosta üldse välja näiteks maakonnalehe hääl, mis siiski viisi peab. Siit edasi üldistades: kannatas Eesti demokraatia. Kahetsusväärselt pole seda puudujääki tunnistatud.

Kas saab pidada põhjendatuks raportööride ehk ankeedi täitnud isikute salastamist ka nendes riikides, kes asuvad pressivabaduse esikümnes?

Minu meelest pole konkreetsete nimede avaldamine vajalik. Avalik info peab olema see, millised organisatsioonid või institutsioonid info kokku koguvad. Mina ei ole "Piirideta Reporterite" pressivabaduse-indeksi koostamises osalenud.

Kas korruptsiooni tajumise indeksi koostamise raportöörid on samuti salastatud?

Korruptsioonivastase organisatsiooni Transparency International (Rahvusvaheline Läbipaistvus) korruptsiooni tajumise indeksi koostajad on avalikud asutuste tasandil. Nii näiteks on Eesti eelmise aasta indeks kokku pandud andmetest, mis koguti 11 organisatsioonilt (nt Maailma Majandusfoorum, Freedom House, ajakirja Economist uurimisrühm jt).
Midagi erilist ei annaks juurde konkreetsete uurijate nime avaldamine, sest Eesti kohta antud arvamused ei ole isiklikud, vaid esindavad asutusi ja uurimisinstituute. Kui me neid asutusi usaldame, on meil ka usaldus nende poolt koostatud indeksi suhtes.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)