Nädala juubilar WITOLD LUTOSLAWSKI 100

Lutoslawski isa, rahvusvaheliseltki tuntud poliitik Jozef Lutoslawski pages sõja eest koos perega Varssavist Moskvasse, sattus aga vastuollu viimse võitluse äsja võitnud enamlastega, arreteeriti ning hukati koos venna Marianiga septembris 1918. Witold käis viiesena oma isa Butõrka vanglas vaatamas. Õnneks sai perejäänuk tagasi sünnimaale kolida ning algasid pisut rahulikumad aastad.

Witold alustas klaveriõpinguid, teda peeti algusest peale üliandekaks. Ta on ise meenutanud, kui innukalt oli lapsena kuulanud Karol Szymanowski kolmandat sümfooniat ning otsustanud ise komponeerimist õppida. Hiljem hakkas poiss ka viiulit harjutama, mis võimaldas tal juba 1927. aastal Varssavi konservatooriumi astuda. Pärast sündmusterohkeid aastaid, kohatist muusikaõpingutest loobumistki ja peaaegu matemaatikuks koolitumist Varssavi ülikoolis lõpetas Witold Lutoslawski 1936. aastal Varssavi konservatooriumi. Lõpetas hiilgavalt, sest pianistina esitas ta Schumanni raske Toccata ning Beethoveni neljanda virtuoosse klaverikontserdi.

Lutoslawskist oli kujunenud aktiivne helilooja, mille tunnistuseks sai konservatooriumi kompositsioonieriala diplom 1937. aastal. Pisut enne uue sõja puhkemist valmis heliloojal tunnustust leidnud teos „Sümfoonilised variatsioonid" ning ta plaanis enesetäiendamisreisi Pariisi.

Kuid algas maailmasõda ning inimkonda ootasid ees minoorsed aastad. Witold Lutoslawski langes sakslaste kätte vangi, kuid tal õnnestus tapirivist põgeneda ning jala läbi sõjast laastatud Euroopa tagasi koju jõuda. Ta vennal oli vähem õnne, sest jäi venelaste vangiks kuni surmani kusagil Siberi karmis töölaagris. Witold teenis elatist Varssavi kohvikutes klaverit mängides, see oli ainus võimalus raha eest musitseerida ning rahval elavaid esitusi kuulata.

Traagilist Varssavi ülestõusu Lutoslawski ei pidanud üle elama, sest lahkus sellest paljukannatanud linnast elu eest kiirustades pisut varem. Kõik, mis Varssavisse ja perekonna maahäärberisse maha jäi, hävis. Pärast sõja lõppu kodulinna tagasi tulles tuli olme mõttes alustada otsast peale.

Vaatamata sõjaõudustele oli Lutoslawski ometi ka muusikat loonud. Oma esimest sümfooniat alustas ta juba aastal 1941, esmaettekandeks oli teos küps seitse aastat hiljem. Autor liigitas osa oma teoseid funktsionaalse muusika hulka. Ega see paljudele ei meeldinud. Suurima „muusikaautoriteedi" Stalini ajal oli Lutoslawski esimene sümfoonia üks paljudest formalismipisikuid kandnud libateostest, mida esitada ei lubatud.

Asi aga läks veelgi hullemaks, sest loovkunstniku helitonaalsused arenesid edasi serialismi ehk atonaalsuse ja aleatoorika suunas. Samalaadset muusikat kirjutasid paljud teisedki - Alban Berg, John Cage, Pierre Boulez, Arnold Schönberg. Kirjutasid küll, kuid loominguvabas Läänes. Sotsialistlikus Poolas aga kummardati vagalt, kuigi suuresti võltsilt sotsialistliku realismi doktriinide ees ning mingi aleatooriline muusika - mis sest et kontrollitud aleatoorika - ei tulnud kõledas ühiskonnas kõne allagi. Muide, kontrollitud aleatoorikat võib kohata ka Arvo Pärdi, Jaan Koha ja Lepo Sumera muusikas, kuid ajaliselt hiljem.

Lutoslawski oli küll mõni aeg Poola Heliloojate Ühingu sekretär ja varahoidja, kuid kammitsetud loominguvabaduse vastasena tuli tal oma ametipostid kuulekamatele kolleegidele loovutada. Õnneks sai Poolast kergemini välismaale sõita ning Witold Lutoslawski maine ja kuulsus hakkasid Euroopas ja USA-s üsna kiiresti kasvama.

Esimene rahvusvaheline tunnustus tuli aastal 1958 Bela Bartoki mälestuseks kirjutatud leinamuusika „Musique Funebre" eest. Loomulikult lisasid heliloojale kuulsust Varssavi sügise menukad festivalid, mis said alguse 1958. aastal. Lutoslawski kirjutas olulise osa oma teostest kindlaid kollektiive ja soliste silmas (õigemini - kõrvas) pidades. Temalt on muusikat tellinud ja esimesena esitanud London Sinfonietta, Sir Peter Pears, Dietrich Fischer-Dieskau, Mstislav Rostropovitš ja teisedki oma aja kuulsused.

Lutoslawski neljas sümfoonia - paljude arvates tema parim - oli kirjutatud Los Angelese filharmoonikutele ning jõudis esmaettekandeni veebruaris 1993, aasta enne suure helilooja lahkumist. Postuumselt omistati sellele teosele mainekas rahvusvaheline muusikaauhind.

Witold Lutoslawski pälvis kõrgeid tunnustusi UNESCO-lt, USA-st, Jaapanist, Prantsusmaalt, Rootsist, Suurbritanniast, Taanist ning loomulikult Poolast. Ta ise pidas kõige tähtsamaks ametiühinguaktsioonidest Poola vabastusliikumiseks arenenud Solidaarsuse tunnustusmedalit aastast 1983. Lutoslawski toetas Lech Walesat ennekõike oma avaliku protestiga tollase Poola võimukandjate vastu.

Helilooja sajandat sünniaastapäeva tähistatakse suurejooneliselt. Hea on märkida, et selles on suur roll ka Lutoslawskilt väidetavalt olulisi mõjutusi saanud rahvusvaheliselt läbi löönud soome dirigendil Esa-Pekka Salonenil. Lisaks kõigele oli Witold Lutoslawski ka suurepärane dirigent.

Juba 30. jaanuaril kõlab Londonis Witold Lutoslawski suurjuubelile pühendatud kontsert. Neid jagub ka Madridi, Tokiosse, Modenasse, Dresdenisse ja Varssavisse. Internetist saab huviline täiendavat teavet.

Juubelikontsertide lipukirjaks on „Muusika algab sealt, kus lõpevad sõnad".

ENN EESMAA

Jaga |