Laar kasutab suurpoliitiku surma ära võitluses Tallinna vastu

Vaadates surnud suurpoliitiku ärakasutamist Eesti poliitmaastiku räpases mängus ühelt poolt ja üllatuslikult suurt Laari eneseupitamist teiselt poolt, on lausa raske uskuda, et Laar on selle artikli ise kirjutanud. Aga mine sa tea, häda ajab isegi härja kaevu.

Laar jõuab oma mälestamisloos täiesti seostamatul viisil Tallinna linnavõimu tegevuse kritiseerimiseni ja nimetab pealinna tänast edu lausa okupatsiooniks. Selline kriitika ei ole õige ei sisult, vormilt ega ka esitusviisilt. Tallinnal läheb hästi ja inimesed tulevad üha rohkem pealinna elama. Kui Tallinnas oleks halb ja toimuks pidev tagasiminek, siis pigem mindaks ju minema.

Kui ainus asi, mida Laar Tallinnat kritiseerides välja oskab tuua, on veel mõni parandamata tänavaauk, siis sisulist kriitikat ju linna kohta tegelikult ei ole.

Ja loomulikult ei oleks õige tänavaaukude üle arutada suurpoliitiku mälestamisloos. Kuid jah, eks teistpidi võib Laari käitumisest aru saada, sest kui ta ei paneks seda Tallinna tänavaaukude lauset Margaret Thatcheri järelehüüdesse, siis vaevalt, et keegi neid ridu üldse loeks. Muidugi viitab ka termini okupatsioon kasutamine valijate vaba tahte kirjeldamisel vaid sellele, et Laaril on ka terminite sisu mõistmisel asjad pisut sassis.

Laar tunnistab ka ise, et kriitika Tallinna kohta pole õige

Oma artiklis tunnistab Laar ju ise, et tema kriitika Tallinna kohta ei ole tegelikult õige. Ta ütleb haldusreformi vajadust mainides, et riik vajub üha enam Tallinna poole kaldu. Täpselt õige märkus! Tallinn on edukas ja tõmbab inimesi ligi. Pealinn on pingutanud selle nimel, et inimestel oleks hea elada, ja teinud ära kõik selle vajaliku, mis parempoolsete poolt on riigis tegemata jäänud. Ja kui Laari liberalism on muu Eesti välja suretanud ja inimesed on Tallinnasse varjule tulnud, siis ei ole selles süüdi ei tegemata haldusreform ega Laari arust valesti valivad valijad, vaid see, et Laari majandusideoloogia pole Eestile sobiv ning et tema ja ta mõttekaaslaste töö Eesti arendamisel on tegemata.

Ühesõnaga, andes mõista, et Tallinn on edukas, ütleb Laar selgesti välja, et Tallinna sisuliselt ei ole väga alust kritiseerida ning et tema enda märkused on valed ja väljaimetud.

Laar igatseb 1990. aastate algusesse tagasipöördumist. Tõepoolest, oli ilus ja paljulubav aeg! Eestile võideldi kätte vabadus ja kõik teed meie riigi edukaks arenguks olid valla.

Arusaadavalt ei toonud meile vabadust ennast artiklis kõige paremaks meheks nimetav Mart Laar Suurbritannia saatkonnast Moskvas, olgugi et artiklist võib selline mulje jääda. Laar peaks objektiivsuse huvides oma teenena mainima seda, et Eestis valitsenud lausliberaalne majandusmudel on meie algse särava stardi ära nullinud ja muutnud Eesti allamäge veerevaks sumbunud väikeriigiks, kus üks majandusprobleem ajab teist taga ja lahendusi ei näe kuskil, vähemalt parempoolsetel mitte.

Laar unistab oma artiklis jälle riigi õhemaks muutmisest. Laari tublil pingutusel on parempoolsed meie riigi üliõhukeseks hööveldanud ja sellega suure osa meie sotsiaal-majanduslikke probleeme põhjustanud. Kui käivitaksime samad probleemipõhjustajad uue hooga, siis meie raske olukord ju vaid süveneb. Muutmaks seisu paremaks, peame muutma oma käitumist, arusaamu majandusest ja ühiskonnakorraldusest. Laari jaoks on see vast liiga keeruline mõista või vaatab ta loogikast lihtsalt mingil muul põhjusel tahtlikult mööda.

Laar ajas Reformi-tüdrukutel pea sassi

Kirjutist lugedes tekib põhjendatud küsimus, et kas Laari demagoogiliselt praalivate seisukohtade taga ei ole mitte reformierakondlastest tüdrukud, kes on langenud peaministriks saamise unistuste küüsi. Miks muidu esitab Laar trampivaid seisukohti sellest, et Eesti vajab naispeaministrit.

Loomulikult on Laaril õigus, et peaminister vajab vahetust. Loomulikult peab peaminister olema hea ja riiki edasi viima. Kuid potentsiaalsete kandidaatidena ei tohiks diskrimineerida ei naisi ega mehi. Kui Laar soolist eelistust surmtõsiselt mõtleb ja sellele kindlaks jääb, siis peaks teemaga sisuliselt tegelema võrdõiguslikkuse volinik.

Huvitav, kas Laarile lubatud Eesti Panga nõukogu esimehe koht eeldab näiteks vastuteenet Reformi-tüdrukute peaministripositsioonile lähemale viimisel. Tundub, et Laar on teatud mõttes klambris, sest juba ainuüksi asjaolu, et ta pakub peaministriks kedagi peale iseenda, on väga imelik ja absoluutselt mittelaarilik.

Eks annab Laari egost pildi seegi, et oma mälestamisloos kirjeldab ta ka ennast kui Thatcheri õpetajat, kellele Suurbritannia juhtpoliitik „täiesti lambist" telefonikõnesid tegi, Laari tegemisi jälgis ja vaat et nõugi küsis.

Vastamist vajav küsimus on selles, et kes kelle üle mängib - kas Reformi-tüdrukud Laari või Laar Reformi-tüdrukuid? Arusaadavalt mõistab Laar oma poliitsusserdamise ekstensiivse kogemuse najal, et tema käeulatuses ei ole täna peaministri koha jagamine ja isegi mitte sellele lähemale viimine. Kui ta jätab mulje, et suudab kellegi peaministriks aidata, siis on selle uskumine uskuja naiivsuse küsimus. Muidugi oskab Laar ebaõiget ettekujutlust luua.

Kui selle kujutluse vastu antakse üks positsioon siit, teine hüve sealt, siis teeb pensioniootel Laar kindlasti veel palju häid diile.

Muidugi, kui Reformi-tüdrukud arvavad, et Eesti Panga nõukogu esimehe koha vastu antaksegi peaministri positsioon, toetatakse selle saavutamist nii ajakirjanduses kui ka muudes võimalikes kanalites, siis oleks see nende poolt hea diil. Aga ilmselt liiga hea, et olla tõsi.

Kokkuvõtteks - Laari poolt Thatcheri mälestamise loosse sisse kirjutatud intriigid ja peaministriambitsioon viitavad ikkagi otsesele agooniale juhtivas seltskonnas, kelle huve artikkel kandma peaks. Vastasel juhul ei läheks ükski mõistusega ja vähegi taktitunnet omav inimene teise inimese surma oma poliitskeemide vankri ette rakendama.

Kahju jah, et Eestis on asjad sedavõrd kaugele läinud. Lootkem, et selliste poliitvulgaarsuste ajastu lõpeb peagi ja jäädavalt.

[fotoallkiri]

REFORMI-TÜDRUKUD UNISTAVAD SAADA PEAMINISTRIKS: Keit, Kristiina ja Kaja võivad kõik pretendeerida Ansipist vabanevale peaministritoolile. Selle suure eesmärgi nimel võib ju anda nõusoleku upitada koalitsioonipartneri töövõimetu poliitik rahapaja valvuriks.

[esiletõsted] Vaadates surnud suurpoliitiku ärakasutamist Eesti poliitmaastiku räpases mängus ühelt poolt ja üllatuslikult suurt Laari eneseupitamist teiselt poolt, on lausa raske uskuda, et Laar on selle artikli ise kirjutanud.

Kui Reformi-tüdrukud arvavad, et Eesti Panga nõukogu esimehe koha vastu antakse peaministri positsioon, toetatakse selle saavutamist nii ajakirjanduses kui ka muudes võimalikes kanalites, siis see oleks ju hea diil. Aga ilmselt liiga hea, et olla tõsi.J

JAAN ÕMBLUS, majandusteadlane

Jaga |