„Õigusemõistmisest Eesti moodi" omandireformis

Pealkirjas on jutumärgid väga kohased - „õigusemõistmine Eesti moodi". Jah, nii see on - ühelt poolt on selline õigusemõistmine naljakas, teiselt poolt kurb. Kurb seetõttu, et seda tuleb käsitada nii komöödia kui ka tragöödiana.

Omandireformi aluste seadus

püstitas iseenesest ju suurepärase põhimõtte - õigusvastaselt võõrandatud vara tuleb tagastada või kompenseerida endistele omanikele või nende õigusjärglastele - ja kehtestas seejuures nõude, et sellega ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

Õilsamaid eesmärke ei saagi ükski seadus reguleerimiseks seada ja paremini ei saagi seda sõnades väljendada. Need kõlavad vaat et paremini kui ajaloost teada stalinliku konstitutsiooni põhimõtted. Kuid nende ilusate eesmärkide saavutamine tegelikkuses osutus saavutamatuks. Nimelt tuli tagastada või kompenseerida õigusvastaselt võõrandatud vara.

Tagastada sellist vara ilma teiste isikute seaduslikke huve kahjustamata saab vaid nii, kui see vara ei ole teiste isikute seaduslikus valduses. Aga tegelikkuses olid kõik õigusvastaselt võõrandatud majad, korterid ja muugi vara juba aastaid ja aastakümneid teiste isikute seaduslikus valduses kas ostu-müügilepingu või üürilepingu järgi või muul seaduslikul alusel. Nendelt sellise vara äravõtmine ja tagastamine nn õigusjärglastele on kahtlemata seaduslike valdajate huvide kahjustamine - seda ei luba aga ülalmärgitud seaduse üllas eesmärk.

Omaette lugu

on nn õigusjärglaste ringi enneolematu laiendamine. Enamik neist ei kuulu pärijate ringi ja neil ei oleks normaalse riigikorra ega tsiviliseeritud riikide pärimisõiguse järgi midagi saada. Aga meil kutsuti neid kõiki oma osa saama. Selleks käisid ametnikud isegi välisriikides õigusjärglasi otsimas ja osa saama kutsumas.

Edasi tuleb komöödiana märkida seda, et õigusjärglastele tagastati ka vara, mis neile kunagi ei kuulunud. Siin on heaks näiteks juhud, kus veel pärast maa natsionaliseerimist vormistati korterite müük üürnikele pangalaenuga ja ostja maksis vaid kuni 10% lepingus näidatud hinnast. Siis korterid natsionaliseeriti ja rohkem ei tulnudki korteri eest tasuda. Nüüd tunnistati nemad ja teisedki isikud õigustatud subjektideks.

Teiseks variandiks on juhud, kus ettevõtetel lubati omavahenditega ehitada nn pealisehitisi oma tööliste majutamiseks. Viimastele väljastati order ja nendega sõlmiti üürilepingud. Nüüd, aastakümnete möödudes ei erastatud nende kasutuses seaduslikul alusel olevaid kortereid neile, vaid tagastati hoopiski nn õigusjärglastele. Lihtsalt öeldes - kingiti teistele isikutele. Seadus aga räägib, et tagastamine ei tohi tekitada uut ülekohut. Miks ei kaitstud selliste üürnike õigustatud ootusi!?

Sellises seadusandlikus segaduses pöördusid loomulikult inimesed abisaamiseks oma avaldustega kõikjale, sealhulgas peaminister Mart Laari poole. Viimane vastas lühidalt: see on tsiviilvaidlus, ja pöörduge kohtusse! Tõepoolest, miks mitte pöörduda kohtusse?

Aga siin on üks suur Aga! Nimelt siit algabki õigusemõistmise suur komöödia. Seaduse järgi saaks kohus kas tagastada või mõista õigustatud isikutele välja kompensatsiooni. Kuid kellelt tuleks see välja mõista ja millises ulatuses? Lühidalt öeldes, seda polnudki ette nähtud. Vastupidi, nagu mulle tundub, oli kohtunikele antud kindel suunitlus: ainult tagastada. Minu teada ei ole ka teistsuguseid otsuseid tehtud, aga võibolla ma eksin. Loomulikult oli sellise võimaliku suunitlusega võetud kohtunikelt ka võimalus tsiviilõigusliku vaidluse kuulamiseks ja lahendamiseks. Õnnetus on selles, et vaesed kohtunikud pidid oma otsuseid ka motiveerima, ning tulemus sõltus juba iga kohtuniku fantaasiavõimest. Ei hakka siin näiteid tooma, neid leiate hulgi raamatust Peeter Kask, "Surnu abikaasa Eesti õigusloomes ja ametniku abikaasa Eesti õiguspraktikas". Meil jääb üle vaid neile kaasa tunda.

Aga õiguse ajaloos

on veel lõbusamaid aegu olnud. Nii keelati 1960. aastate algul sõiduautode ja raskete mootorrataste müük ning viidi see vaid komisjonikaupluste alluvusse. Kuna füüsilised isikud ise müüa ei saanud, siis hakkasid nad neid kinkima. Seejärel võeti vastu salajane instruktsioon, millega lubati notaritel vormistada selliseid kinkelepinguid vaid vanemate ja laste vahel ning õdede ja vendade vahel. Kuna instruktsioon oli salajane, siis notar ei saanud seda avaldada ega ka kinkelepingut vormistada. Keeldumise põhjendamine oli jäetud notari ande peale.

Kas ka meie päevil tuleb kohtunikel midagi sellesarnast teha?

Õiguse ajaloost tuleks täna märkida veel ühte unustatud või mahavaikitud õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise regulatsiooni ja kohtupraktikat. Nimelt aastatel 1960 ja järgnevatel oli kohtutes arutada arvukalt selliseid vaidlusi. Aluseks oli NSV Liidu rahandusministri instruktsioon (ametialaseks kasutamiseks). Selles nähti ette, et õigusvastaselt võõrandatud varad (majad, sisseseade, loomad, põllumajandustehnika, toidunõud jne) kompenseeritakse NSV Liidu eelarvest täies mahus. Hagi esitati kohaliku rahandusosakonna vastu, lisada tuli vaid rehabiliteerimise tõend. Vara koosseis selgitati arvelevõtuaktide ja tunnistajate ütlustega. Seega oli ette nähtud vaid vara kompenseerimine ja hagejatele mõisteti välja tolle aja mõistes väga suuri summasid. Mingit tagastamist ei olnud ja selle vara seaduslikke valdajaid ei ahistatud. Lihtne ja õiglane lahendus.

Et täielikult mõista sellise vara tagastamise sisu ja eesmärki, tuleb rõhutada ORAS-e veel ühte suundumust, millest tavaliselt ei räägita. Vara tagastamise kui kunagise ülekohtu heastamise kõrval rõhutatakse §-s 2 lg 1, et see on ka eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Tähendab, et eesmärgiks seati turumajanduse kujundamine sel teel, et tagastada tuli õigusjärgsetele subjektidele kõik varad, s.o. õigusvastaselt võõrandatud ja nende omandusse kuulunud varad; varad, mis nendele ei kuulunudki veel ja mille suhtes olid vormistatud pangalaenud; ning ka varad, mis loodi kunagi hiljem teiste isikute vahenditega ja sisuliselt anti üle kingina.

Seega oli eesmärgiks luua tulevased potentsiaalsed müüjad turumajanduse jaoks. Ostjateks aga kavandati need tuhanded inimesed, kes seni valdasid ja kasutasid neid maju ja kortereid täiesti seaduslikel alustel ning olid aastakümneid neid elamispindu heaperemehelikult remontinud ja hooldanud.

Selline turumajanduse kujundamine osaliselt õnnestus, osaliselt mitte. Vist kõikides linnades näeme tühjaksjäänud maju, poolenisti põlenud ja lagunenud kortereid, mis tagastati ja millest seal elanud üürnikud, kes neid olid remontinud ja korras hoidnud, välja aeti, kuid mille õigustatud subjektid on hüljanud. Seega - sisuliselt on kaotatud elamispinda ja selle asemele tuli kannatada saanud elanikkonnale hakata ehitama uut elamispinda.

Siin tuleks kiitvalt hinnata

esmalt Tallinna sotsiaalkorterite edukat ehitamist, mis n-ö turumajanduse spetsialistidele ja praktikutele põrmugi ei meeldinud. Aastaid tagasi korteriühistute esimeeste seminaril esines ettekandega ka endine Tallinna linnapea Tõnis Palts. Lõpuks vastas ta esitatud küsimustele ja täiesti normaalselt. Kui esitati aga küsimus sotsiaalkorterite ehitamise suhtes, siis auväärt esineja sattus raevu ja vastas sõna-sõnalt järgmist: "Sotsiaalkorterite ehitamine on kinnisvaraturu kõige hullem risustamine."

Nagu nüüd teame, oli temal ju suuri kogemusi korterite "erastamise" ja kinnisvaraturu osas.

Lõpuks tahan peatuda veel ühel erakordsel juhul, kus tagastamine tõi kaasa karjuvat ülekohut. Nood õnnetud on need, kes vahetasid aastate jooksul oma korteri mitmesugustel põhjustel korteri vastu teise linna või asulassse või ka samas asulas, ja nüüd alles selgus, et vastusaadud korter on omal ajal õigusvastaselt võõrandatud ja õigusjärglased taotlevad selle tagastamist. Viimased erastasid vahetuse teel saadud korteri ja lisaks sellele nõuavad ka vastuantud korteri tagastamist, ning kohtupraktika tagastas need korterid.

Tulemuseks on loomulikult see, et oma korteri vahetanud isik on kõigest ilma, õigustatud isikud on aga saanud kaks korterit. Huvitav oleks teada, kui palju selliseid isikuid oli Eestis. Kes küll võtaks nende andmete kogumise enda peale?

Kui tahame kunagi õigusriigiks saada,

siis tuleks riigil sellistele paljaksröövituile kompenseerida nendele seaduse järgi tehtud kahjud. Nn õigusjärgsetelt pole midagi nõuda, sest tavaliselt on mõlemad korterid juba realiseeritud või nad isegi juba igaveseks lahkunud. Inimestele tehtud ülekohus aga kestab.

Ettekande alguses rääkisin, et meie õigusemõistmisest tuleb rääkida komöödia ja tragöödiana. Eespool kirjeldatu on sisult ju komöödia õigusemõistmises. Selliseks kujundati õigusemõistmine sellega, et ta muudeti päevapoliitiliseks asjaajamiseks.

Positiivsena tuleks aga märkida, et esines juhtusid, kus kohtunik ei läinud selle lavastusega kaasa ja taandas ennast vaidluse lahendamisest. Au ja kiitus ausale inimesele!

Tragöödiaks kujunes selline õigusemõistmine sadadele ja sadadele inimestele, kelle õigustatud ootusi seadus ei pidanud vääriliseks isegi märkida ja arvestada. Tragöödiaks on selline õigusemõistmine ka õigusemõistjatele endile. On nad ju nimeliselt ära toodud Peeter Kase eelpoolnimetatud raamatus ja näidatud nende fantaasialende otsuste motiveerimises, otsuste kommentaarides jne. See on tulevikus põnev lugemismaterjal õigusajaloolastele, üliõpilastele ja muudele asjahuvilistele, nende lastele ja lastelastele. Neile kõigile sügav kaastunne!

[esiletõsted]

Aastatel 1960 ja järgnevatel oli kohtutes arutada arvukalt vaidlusi, mille aluseks oli NSV Liidu rahandusministri instruktsioon (ametialaseks kasutamiseks). Selles nähti ette, et õigusvastaselt võõrandatud varad (majad, sisseseade, loomad, põllumajandustehnika, toidunõud jne.) kompenseeritakse NSV Liidu eelarvest täies mahus. Ette oli nähtud vaid vara kompenseerimine ja hagejatele mõisteti välja väga suuri summasid. Mingit tagastamist ei olnud ja selle vara seaduslikke valdajaid ei ahistatud. Lihtne ja õiglane lahendus.

Omandireformi eesmärgiks oli ka luua tulevased potentsiaalsed müüjad turumajanduse jaoks. Ostjateks aga kavandati need tuhanded inimesed, kes seni valdasid ja kasutasid neid maju ja kortereid täiesti seaduslikel alustel ning olid aastakümneid neid elamispindu heaperemehelikult remontinud ja hooldanud.

Jaga |