Sõjajärgne "kotipoiste" aeg taas käes

Maret Koorits,      08. mai 2002


Kell pool kolm päeval Balti jaama tunnelist väljudes elasin üle kohutava shoki. Suundusin tunnelist Tornide väljaku poole, kus imeilus purskkaev on. Ühel pingil istusid umbes kaheksa väikest poisijõmpsikat. Mind nähes kogunesid nad minu ümber ja hakkasid vene keeles söögiraha nõudma. Ütlesin rahulikult, et süüa peate saama kodust, mille peale neist pisem, nii umbes kuue aastane ütles, et neid olevat sealt välja aetud. Vestlesin nendega põgusalt ja haarasin rahakoti järele. Ulatasin siis 10- ja 2- kroonise. Äkki karjus keegi: "Raba kott!" Imekombel jõudsin rahakoti taskusse pista. Teises käes oli mul õhuke kilekott mahlapakiga ja käekott kõigi olemasolevate dokumentidega. Kuna oli just pensionipäev, oli käekotis ka pangast võetud 500 krooni. Lastel oli selge nõu kõik ära võtta, kogunedes mulle nii ümber, et ei saanud sammugi edasi ega tagasi astuda. Olukord oli jube. Meenusid sõjajärgsed kotipoiste ajad ja esmakordselt tundsin surmahirmu. Äkki ilmusid kõrvalteele kaks meest, kes taipasid, et olen hädas. Nad jooksid mulle appi, kuid väledad jalad ja ilmselt suured kogemused aitasid poistel pääseda.
Minu päästeinglid viisid mind kuni koduukseni. Suurest ehmatusest ei taibanud kahjuks küsida nende nimesid - oleksin neile avalikult tänu avaldanud. Tean ainult niipalju, et nad elavad Pikal tänaval ja neil on imearmas saksa lambakoera kutsikas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)