Trubetsky revolutsioon

Trubetsky astumine Keskerakonda on justkui märk ja kutse teha poliitika taas avalikuks. Tulgu siis noored ja loomeinimesed mis tahes erakonda või jäägu väljapoole, aga aeg on öelda oma sõna.

Villu Reiljani loosung "Igaüks jäägu oma liistude juurde!" on täna kasutu. Sest  kui meie ise ei tee, ei tee keegi. „Ühtne Eesti" ei läinud läbi, aga Trubetsky on juba läinud.

Trubetsky ise kinnitab, et teda ei sundinud ega keelitanud keegi - ta lihtsalt tundis ühel hetkel, et nii on vaja. Trubetsky ütleb: „See, kuidas Keskerakonna ja Savisaare tegevusele reageeritakse, kriipsutab tuhat korda alla, et Keskerakond on õige valik. Tahtsin näidata, et olen Savisaare poolt."

Omakasu puudumine

Kui sa kedagi milleski süüdistad, siis alati näitab üks sõrm teise ja neli sinu enda poole. Kui paremerakonnad süüdistavad Keskerakonda korruptsioonis, siis toimub seesama. See on ikka samas vaimus, et pindu teise silmas näed, aga palki oma silmas ei näe.

Trubetsky pole erakonnalt midagi kaubelnud. Ta ütleb, et ta ei tea, kas ta üldse kandideerib kuskile: „Kas minna Tallinna volikokku? Miks mitte. Samas ma ei luba seda. Samuti riigikokku. Ma ei tea, kas ma kandideerin. Pole jõudnud mõelda. Olen ainult ühe korra käinud Keskerakonna kontoris, siis kui liikmeks astusin."

Eesti Päevaleht kirjutab, et korralik inimene Keskerakonnaga tegemist ei tee, ta on otsekui paha pätipoiss, kellega heast perekonnast pärit vanemad oma lastel mängida ei luba. Tõepoolest on pealiini meedia teinud Keskerakonnast paaria, nii et selle toetamine või sellega liitumine vajab erilist julgust, sest pärast ei võeta sind enam seltskonda. See on otsekui nõiaring: sa näed, et paremerakondade ontlik seedimiselu ei ole see, mida vaja, aga välja ei saa. Avalik arvamus ei lase.

Keskerakonna ketseriks kuulutamine on olnud pika töö vili. Teate ju seda salmi: ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes hääletaks jne. Paraku kannatanute hääled tulevad, ja tulevad ka nende omad, kes on hakanud taipama, et parempoolsete liberalism ja natsionalism on meid rappa viinud.

Taevas näeb, mis on südames ja mitte silma ees. Just kõlbmatuks tunnistatud kivist saab vahest nurgakivi. Prohvet ütleb: „Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse, ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast."

Südametunnistuse akt

Sellest, mis antud hetkel Eestis valesti, on lihtsam aru saada südametunnistuse kui mõistuse abil. On teatud kõrgemad põhimõtted, mis toimivad niikuinii, kas me siis tunnustame neid või mitte. Rahvuse kestmajäämine sõltub paradoksaalselt sellest, kuis suhtutakse vaestesse ja võõrastesse.

Meie paremerakonnad on ses osas otsekui pimedusega löödud. Võõrad välja, ja kui hakkama ei saa - siis oled ise loll! Pühakiri ütleb, et kui su keskel on mõni vaene, siis ära tee oma südant kõvaks ja ära sule kätt oma venna ees.

Trubetsky kirjutab, et ühiskond on seda vasakpoolsem, mida vabam ta on, ning seda parempoolsem, mida vähem vaba. Meil aga arvatakse, et vasakpoolsus tähendab venemeelsust või kommunismi või putinismi või ei tea, mida. Trubetsky astumine Keskerakonda oli tõeline vabaduse akt, mis tõepoolest paljastas sadu sõltlasi.

Inimene on vaba, kui ta saab otsustada ja käituda oma sisetunde järgi. Paremerakondadele sobib Hegeli „vabadus on tunnetatud paratamatus" isegi paremini kui marksistidele.

Kus meie rahvas on? Teoorjusest võlaorjusse. Vaid korraks saanud nuusutada vabaduse hõngu, korraks proovida rikkuse maitset. Selline ta on, see „vaba turu" nähtamatu käsi. Esialgu annab - ja siis „ätaki!", nii et seda nägu!

Võime öelda, et Trubetsky astumine Keskerakonda oli südametunnistuse sund.

Paremerakondlik poliitika on meid juba viimas üleilmsesse ühiskonda, kus ei eesti rahval ega riigil pole tähtsust. Te ütlete, et mis siis - ükskord kaovad rahvusriigid niikuinii. Paraku pole eesti rahvas ja riik veel oma viimset sõna öelnud. Eesti Vabariik on lõpetamata projekt ja on veel vara teda maha matta.

Insener Trubetsky hüperboloid

Eestimaa päästmine on raskem kui Heraklese töö. Ma ei kadesta Edgar Savisaart, aga ma austan seda kutsumist ja võidmist, mis tema peal on. See on C. R. Jakobsoni vaimne mantel, mida pole kerge kanda.  Jakobsoni ärasaatmisel öeldi: „Kus palju valgust on, seal on ka palju varju..." Ja lisan omalt poolt, et suurtel puudel on ka suured varjud.

Meedia ütleb,  et Trubetsky astumine Keskerakonda on kui laias kaares kusemine heale maitsele. Minu meelest on see pigem kangelastegu: astuda paremmeedia turmtule alla.

Trubetsky on astunud sellise sammu. Ühiskondliku arvamuse suhtes on see tegelikult revolutsiooniline. Ja Trubetsky revolutsiooni sihiks on võitlus elamisväärse Eesti eest.

Ütlen siin hästi vaikselt: kui konn asetada sooja vette ja pisitasa temperatuuri tõsta, siis laseb ta end surnuks keeta. Parempoolse liberalismi potis just see toimubki: me ei saa arugi, kui ühel hetkel oleme kaotanud kõik.

Trubetsky on esimene, kes tunnistab, et astus erakonda südametunnistuse pärast. Ilmselt ei jää  ta viimaseks - „Propelleri" juubelikontserdil kinnitasid mitmed, et asuvad Trubetsky poolele.

Jää on hakanud liikuma, härrased vandemehed! Situatsioon on revolutsiooniline. Kui sina ja meie ei tõuse, võõrandub poliitika lõplikult.

[esiletõste] Meedia ütleb, et Trubetsky astumineKeskerakonda  on kui laias kaares kusemine heale maitsele. Minu meelest on see pigem kangelastegu: astuda paremmeedia turmtule alla. Trubetsky on astunud sellise sammu. Ühiskondliku arvamuse suhtes on see revolutsiooniline.

RAIVO J. RAAVE, õppejõud

Vt ka

Kesknädal 11. august: Indrek Veiserik „Jää on hakanud liikuma"

Kesknädal 22. september: V. Peterson„Vaja on kindlasti oma TV-d"

Jaga |