Sotsid ise tegid tööandjate unelmseaduse

MARIKA TUUS,      06. veebruar 2008


Kujutage ette, et töötate väikeses toidupoes. Ühel päeval selgub: kassas on puudujääk. Kuna süüdlast välja selgitada ei õnnestu, teatab poeomanik, et puuduolev summa peetakse kõigi töötajate palgast kinni. Just nii lubaks toimida uus töölepinguseaduse eelnõu, mida tahetakse oravate, Isamaa ja Res Publica Liidu ning tööandjate poolt Riigikogus läbi suruda.

Oletame, et ühel päeval teie nägu tööandjale enam ei meeldi. Ta vallandab teid kõige räigemal viisil – ebaseaduslikult. Ja olgugi, et ka kohtus jääb ta süüdlaseks, ei nõua seadus enam töötaja oma töökohale ennistamist.

Kas pole kummaline viis seadustada seaduserikkumist?

Täiesti õigustatult peetakse töölepinguseadust töösuhete käsiraamatuks ja põhiseaduse järel inimese elus tähtsaimaks seaduseks, sest see puudutab umbes 75% elanikkonnast. Ja on selge, et kui kogu tänane seadusandlus tahetakse pea peale pöörata, kutsub see esile tugeva vastuseisu. Oravapartei tahab käsitada töötaja ja tööandja vahelist suhet ostu-müügi tehinguna. Inimese töölevõtmine oleks kui poole kilo vorsti ostmine, kus mõlemad pooled on võrdsed.

Euroopa aga peab töövõtjat nõrgemaks pooleks. Saksamaal on vallandamiskaitse sedavõrd tugev, et näiteks 15 aastat töötanud õpetajat ei saagi töölt vallandada, kui ta just kriminaalkuritegu pole toime pannud. Kui meie seadusekaitsjad toovad näiteks Taani, kus võib töötaja kergesti ja väikese hüvitisega koondada, siis unustatakse mainimata, et sealset koondatut ootab nelja aasta jooksul ees töötuskindlustushüvitis, mis kujutab endast kuni 90% varasemast palgast.

Meie töötuskindlustushüvitis on Euroopa väiksemaid. Kui teistes riikides maksab sellesse fondi iga kuu valdava osa tööandja, siis meil tehti aastate eest otsus, et just töötaja panus on suurem. Seega: kui töösuhe lõpeb, pakutakse töötajale ta enda raha... Pealegi saab töötuskindlustust Eestis töötutest ainult 7 protsenti.

Ka võimaldab uus seadus töötaja palka tööandja suva järgi kuni kolmeks kuuks vähendada, samuti ka ühepoolselt muuta lepingutingimusi. Kui töötaja 5 päeva jooksul ei protesteeri, loetakse leping muudetuks.

Eelnõu näeb ette anda ka suvaline võimalus sõlmida tähtajalisi töölepinguid. Tööandjale on see muidugi eriti soodne, sest ta ei pea siis üldse mingeid hüvitisi maksma. Praegu saab tähtajalisi lepinguid sõlmida ainult teatud piiratud juhtudel.

Rasedaid ja väikelapse vanemaid saab praegu koondada vaid tööinspektsiooni nõusolekul. Sama kehtib ka usaldusisikute kohta. Uue eelnõu järgi on ainuotsustajaks tööandja. Kui usaldusisikuil pole enam vallandamiskaitset, siis ei kaitse tööinimest enam keegi. Keegi ei pane oma pead tulle, teades, et teda võidakse samas vallandada. Ja juurde ei sünniks enam ühtki kollektiivlepingut, milliseid meil niigi tagasihoidlikult sõlmitakse. Leppetrahvid ja tööandjal saamata jäänud tulu hüvitamine viiksid aga töötajad eluaegsesse võlavanglasse.

Parema mäluga inimesel on nüüd lausa lust lugeda Riigikogu sotside fraktsiooni esimehe Eiki Nestori parastusi: niikaua kui nemad valitsuses on, niisugust ebainimlikku seadust vastu ei võeta. Ent sama hull kui oravate tehtu, oli Mart Laari kolmikliidu-valitsuse sotsiaalministri Eiki Nestori aegne seadus.

Töötasin sel ajal veel Eesti Televisioonis ja tegin tarbijakaitsesaadet „Knopka". Sellist kriitikat, mis sotside aadressil telemajja tuli, pole ma enam kunagi hiljem kohanud. Said mõlemad, nii minister kui ka tema tolleaegne abi, praegune Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof. Eelnõu olekski seaduseks saanud, kui mitte Laari valitsus ise poleks 2002. aasta talvel lõhki läinud. See päästis tol ajal tööinimesed sotside jubedast seadusest. Kõik need tänasedki õudused – tööleennistamise kadumine, koondamisrahade vähendamine jne – olid tollases eelnõus sees.

Suured vaidlused töölepinguseaduse ümber käisid ka Juhan Partsi 3R-valitsuse (Res Publica, Reformierakond, Rahvaliit) ajal. Ilmselt anti tollasele sotsiaalministrile Marko Pomerantsile oravate poolt kõva käsk: olgu olla! Tol ajal oli aga oravatel tarvis veelkord töökohtade loomisega välja tulla, sest 1999. aastal jäi nende lubadus luua 24 000 uut töökohta ju täitmata.

Mäletan, kuidas me sotsiaalkomisjoniga kuude kaupa ka puhkepäeviti töötasime. Eelnõu oli vägagi tööandja poole kaldu. Meil, opositsioonipoliitikuil, õnnestus eelnõu siiski kõvasti tasakaalustada, ja lõpuks sai tast nii hea asi, et oravapartei seda nähes paanikasse sattus ja eelnõu kiiresti menetlusest tagasi võttis ning riiulile paremaid aegu ootama pani.

Nüüd siis leiti, et parem aeg on käes. Ansipil ja Langil on tarvis aprillisündmuste taustal teha tööandjatele sügav kummardus, sest sadu miljoneid kaotanud ettevõtjatele tuleb ju midagi kompensatsiooniks pakkuda.

Elame-näeme, kas uus orjaaeg on tulekul?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (27)