Sõda sümboolikaga

Ants Kull,      15. september 2004


Põlvkonnal, kuhu mina kuulun, ei tulnud Teises maailmasõjas relvaga õigel ega valel poolel sõdida, kuid sõjakoledused elasime siiski üle. Kaastunne neile, kellele seda õnne osaks ei saanud. Esimese Eesti Vabariigi algusaastad on meile ajalugu, hilisemad juba elulugu ja kuna meid on veel elus, võiksid need diplomeeritud ajaloovusserdajad (paljudele on seegi ajalugu) oodata, kuni oleme manalasse kolinud. Nõuandeid nad muidugi kuulda ei võta.
On riike, kus mälestusmärke ei hävitata, sest need näitavad esivanemate ajaloolisi kannatusi. Meil on aga teised ajaloolised kogemused. Teismeliseeast mäletan vanemate inimeste juttu, et Vabaduse platsilt Tallinnas võeti maha Peeter I
ausammas ja valati metallrahadeks.
Vabadussõjas võidelnud esivanemad olid ettenägelikumad ja püstitasid reaalkooli ette langenud õpilaste ja õpetajate mälestuseks aadamaülikonnas poisslapse. Samuti pidas Konstantin Päts ühe oma Eesti Vabariigi aastapäeva kõnedest ladina keeles, et kellelgi mingit ütlemist ei oleks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)