Prügiorjusest

 Jagamised jagamisteks, aga midagi on lahti juba kuskil eespool – kui kodanik ei lähe kaasa, ei aktsepteeri iga-aastaseid ümberkorraldusi ja uusi eeskirju. Nagu nüüd terendav nn 8-konteineriline sorteerimine – eraldi tuleb panna juba muna- ja kartulikooredki.

 Me prügiorjad oleme…

Olen elatanud inimene, maalt pärit. Nüüdseks küll vaid suiline isatalus. Aga ka minult nõutakse väravasse ei tea mitut konteinerit. Kust mul või teistel maavanuritel see praht võtta, et kuust kuusse täita prügikohustust? Kui prügi on – maksad äraveo eest, kui prügi ei ole – maksad äravedaja tühisõidu eest. Aina maksa! Raha ju peab liikuma!

Kui vaadata asja pisutki süvitsi, siis pikas prügiteisaldusahelas see nn lõpptarbija ongi ainuke neeger, kellele kõik eeskirjad, ettekirjutused ja trahvid kaela kukuvad. Maamajapidamised elasid ära oma maamehetarkusest. Kuskil ei laiutanud prügimäed, kaduma läks ainult jõuluks tapetud kesiku surmakisa. Nüüd ei tohi oma aianurgas ka leheprahti põletada, rääkimata hädavajalikust kulupõletusest – et ohtlikke puuke vähem oleks.

Kaitse, mis ei kaitse

Terve süsteem paljude ametkondadega kaitseb ühes kohas keskkonda milligrammi-kaupa, kusjuures teisal saastatakse tuhandete tonnidega. Ja ükski ametkond ei haugu, ükski hammas ei hakka peale. Seda ahela viimast väikevenda – kodanikku – võib igast otsast pigistada kui sidrunit. Miks see on nii?

Kas või seda kilekotiprügi toodetakse lausa tööstuslikult, miljonitesse ulatuvates kogustes, aga mitte keegi ei pane kätt ette. Ookeanides ujuvat mitmekilomeetrised kilesaared. „Teeme ära!“-talgutel näeme kõigest aastaga kogunevaid prügihulki. Kust kõik see tuleb?! Kodanik ei tooda kilet ja plasti ega muud sellist olmeprügi, kuid veab poest koju pakendeid, nende tootmist juba kaubahinnas kinni makstes.

Muudkui maksa, kodanik!

Kõigil on kasumlikult käsi sees – „tasuta lõunaid“ ei olevat. Pakendite tooraine ja tootmise, kauba fassimise, pakendamise ja turustamise kulude katjaks aga jääb jälle ahela viimane lüli – see kodanik, kel pole pääsu puu tahagi, kui elada poekaubal, kus iga vorstiviil on eraldi pakendis.

Lisaks nõutakse talt mitmesse konteinerisse sorteerimist, konteinereid väravasse ja nende tühjendamise kinnimaksmist. Et prügihundid saaksid saaki kasumlikult edasi müüa.

Miks kodanik ise siis sellest sentigi ei näe, vaid maksab aina peale? Sorditud prügi on aga taaskasutatav toore, milles prügifirmad näevadki kasumlikkust, pluss arvatavalt riiklikud toetused.

Kirik keset küla

Et kirikut kuidagigi küla keskpaiga poole nihutada, võiks ju prügikonteinerid ja nende sisu äravedamine olla kodanikule tasuta. Ja kodaniku allutatus prügi sorteerimisel ja teisaldamisel kasvaks kordades. Kõike kohalikele omavalitsustele delegeerides ei muutu suurt midagi. Nemadki on sama lõa otsas – ettekirjutused, nõudmised, trahvid.

Kas on rohtu, mis avitab?

UBINAS, üks mures kodanikest

Jaga |