Kas „AITAB!“ aitab?

Kas see on ka inimene, kes ütleb „Aitab!"? Nii ja naa. Kui ta tõesti aitab, siis on ta pigem konservatiivne revolutsionäär.

Vastuhakk nõuab alati teistsugust väärtussüsteemi, kas siis revolutsiooni või tema analoogide läbi. Mäss ei ole kunagi ainult nihilistlik, vaid just leppimatuse õhkkonnas kujunevad välja  uued väärtused, mis ületavad olemasolevaid kvalitatiivselt. Mässaja vastandab end ühiskonnas kehtivale sotsiaalsele süsteemile. Ühiskonnas toimuvaid mässe, ülestõuse, revolutsioone, riigipöördeid võib käsitleda kui poliittehnoloogia osa või ka kui eliidi vahetust.

Kõigepealt poliitilisest leppimatusest. Traditsioonilises ühiskonnas andsid sotsiaalse rahulolematuse läbi end tunda alternatiivsed mudelid. Seepärast olid igas revolutsioonis oma vaimsed, sakraalsed ja religioossed aspektid. Revoltio tähendabki ladina keeli tagasikäiku. Algselt oli see tagasipöördumine algallikate juurde.

Näiteks Venemaal olid Stepan Razini ja Pugatšovi mässud seotud vanausulistega, waldeslaste liikumine Prantsusmaal, taboriitide liikumine Tšehhis või masinapurustajate liikumine Inglismaal teatud müstiliste sektidega. Bolševike katse luua paradiis maa peal oli ju ka omamoodi ilmalik lahkusk.

Poliitiline vastuhakk pidi pakkuma ka teistsugust ja paremat pühadust. Nii ütleb Buddha, et hinduistlikud jumalad on mehaanilised elemendid sansaara rattas, ja ta pakub välja kastivaba ühiskonna, milles eristub budistlik sangha ehk kogudus.

Kristluse algpäevil oli levinud nn gnostiline liikumine. Gnostikutel oli dualistlik kosmoloogia, mille järgi selle maailma arhitekt oli demiurg ehk kuri jumal. Siis said aga tekkida valguse saarekesed, kuhu kuulus ka gnostiline hierarhia. Inimesi vaadeldi kolmel arenguastmel olevatena: lihalikud, hingelised ja vaimsed.

Algkristlus oli mõõdukalt revolutsiooniline - mitte nii radikaalne kui esseenide või selootide liikumised - initsiatsiooniline organisatsioon. Ka islamis on oma esoteeriline suund - sufism, mis vastab ideoloogiliselt tantrismile hindusimis, kabbalismile judaismis, hermetismile ja vaimulikele ordudele kristluses või vabamüürlusele sekulariseerunud ühiskonnas.

Kes on revolutsionäärid? Uusaja kodanlus kuulutas eraomandi pühaks. Revolutsionäärid-utopistid vaidlesid vastu, et see pole ainus mõeldav maailm. Enne, kui Marx ja Engels andsid neile mõtetele ratsionaalse formuleeringu, eksisteerisid sotsialistlikud ideed utopistlike süsteemidena, mis on sarnased gnostitsismi, eshatoloogia ja müstikaga.

Lenin keeras marksistliku revolutsiooniteooria pea peale. Kautsky kirjutas, et Lenin ei tea isegi, millist ajalugu teeb. Euroopale jäi aga oluliseks sarnasus Prantsuse revolutsiooniga. Vene revolutsiooni emotsionaalne mõju oli selles, et seda tõlgendati kui religioosse vene idee edasikandjat ja teisalt kui Prantsuse revolutsiooni jätku.

Sotsiaaldemokraatlik revolutsioon on aga vaid kuradi kinnastesse panemine, mis muidugi on parem kui parempoolse liberalismi karvane käsi. Näiteks inimväärse eluga Soome annab maailmale oma innovaatilisuses vaat et silmad ette. Meie aga otsime siiamaani sedasamustki eesti Nokiat. Võib-olla ei olegi „Nokia" ilma inimkeskse keskkonnata leitav.

Olemasoleva maailmasüsteemi eitamine avaldus ka anarhismis ja titanismis, mis parima kajastuse leidis ilmselt Nietzsche filosoofias. Inimene on midagi, mis tuleb ületada, ütles Nietzsche. Titanismi poole pöördumne oli omane ka paljudele revolutsionääridele Marxist Bakuninini.

Prantsuse kirjaniku ja filosoofi Markii de Sade´i ideed on koodilise tähtsusega uusaja poliitika jaoks. Ehkki karikatuurselt, toob de Sade välja omamoodi gnostilise käsitluse kurja ületamisest veel suurema kurjaga, mis peab siis asja õigeks tegema. Parafraseerides tuntud lastesõpra Leninit, on markii de Sade Prantsuse revolutsiooni peegliks. Kuradit aga peltsebuliga välja ei aja, ehkki üritatakse siiani.

Mis tahes vastuhakk nõuab väärtussüsteemi muutmist. Poliitika ei suuda ise väärtussüsteeme sünnitada, kuid poliitika on valdkond, milles otsustatakse väärtuste saatus.

Arenguteooria ütleb, et inimene ei tohi kauaks jääda mingi süsteemi vangiks, sest siis ta kaotab muutumisvõime ja õige väärtustunnetuse. Me võime kindlad olla vaid selles, et me ei saa olla olemasolevaga rahul.

Aga mäss mässu pärast, uus algus või ka vanale kindlaks jäämine ei too veel kvalitatiivset muudatust - tegelikult on meil vaja konservatiivset revolutsiooni ehk siis tagasipöördumist inimkesksete igaveste väärtuste juurde. On vaja loovat leppimatust, kus „Aitab!" aitab.

Jaga |