KARL TÕNISSON alias VEND VAHINDRA – 125

Karl Tõnisson sündis Põltsamaa lähedal Odratsi talus. Põltsamaa luteri koguduse kirikuraamatusse on ta märgitud Ka(a)rel August Mihkli poeg Tõnissonina. Teistel andmetel sündis Tõnisson Lätimaal (Liivimaal) Paala jõe kaldal.

1892 asus Tõnisson õppima Peterburi ülikooli filosoofia teaduskonda. Ülikooli ajal elas ta E. E. Uhtomski pool, kes oli budist ning Karli isa sõber juba noorusest. Tõnissoni isa Mihkel (Mihhail) ja Uhtomski tundsid mõlemad huvi etnograafia vastu; Mihhail oli Nikolai II isiklik tuttav. Uhtomskite majas puutus Tõnisson kokku ka Eestist pärit ja tol ajal Peterburis õppiva parun Roman Ungern von Sternbergiga, kes püüdis kodusõja aastatel (1918–1921) luua Mongoolias ja Taga-Baikalimaal budistlikku teokraatlikku riiki.

1893 reisis Tõnisson esimest korda Burjaatiasse budismi uurima. Aastal 1897 oli Peterburi linnas juba ametlikult kirjas 75 budisti. 1900. aastate algul käis Karl Tõnisson Kamtšatkal, Burjaatias, Mongoolias ja Hiinas, viibis Kamtšatkal ning tegutses Gobi kõrbe piirkonnas, käis sise-Mongoolias, Karakorumi kõrbes ja Urgaas.

1905. aastal tutvustati teda XIII dalai-laamale. 1906. aastat alustas ta Mongoolias Erdenedzuu kloostris, kus ta kohtus dža-laamaga. Erdenedzuu hijdis elas üle 3000 munga, enamik neist jurtades. Mongoolias oli üldse tollal 750 kloostrit ja 1800 templit.

1907. aasta veebruaris sõitis Tõnisson Tuvast Orenburgi linna, kus ta luges terve sarja budismialaseid loenguid, kus kuulajad ilmutasid küllalt suurt huvi Siddharta õpetuse vastu. Orenburgist rändas Tõnisson Samaarasse, kus püüdis samuti Buddha õpetuse vastu huvi äratada, kuid suurema eduta. Sealt suundus ta Saraatovisse, kus aga tudengid tundsid huvi budismi ja Tiibeti vastu. Kuus üliõpilast olevat olnud taimetoitlased ja linnas tegutsenud koguni taimetoitlaste restoran.

Saraatovis kohtas tulevane Baltimaade budausu peapiiskop paljusid Eestist ja Lätist väljarändajaid, kes olid põgenenud Volga äärde Baltikumis valitseva vaesuse ja rõhumise eest. Edasi liikus ta Astrahani, mille ümbruses oli arvukalt kalmõkkide budistlikke kloostreid ja templeid. Kohalik pealaama võttis rändaja sõbralikult vastu.

1909 andis Tõnisson Riias välja oma esimese venekeelse raamatu „Õpetus sellest, kuidas inimene saab surematuks“. 1912 ilmus Tartus tema värsikogumik. 1914 kutsuti Tõnisson sõjaväkke; ta teenis Neljandas Kaukaasia polgus ning osales lahingutes Ida-Preisimaal. 1915 osales Tõnisson budausu vaimulikuna sõjaväes Przemysli kindluse piiramisel ja vallutamisel. Lahingus osalemise eest autasustati teda Georgi ristiga. 1915 märtsis lahkus Karl Tõnisson armeest ja suundus Burjaatiasse, sealt Urgaasse Mongoolias ning edasi Bogdoo lähetusega Tiibetisse.

1922 keeldus Eesti esindus Karl Tõnissonile väljastamast Eestisse tulekuks viisat.  Põhjenduseks toodi, et Tõnisson kavatses Eestimaal hakata kuulutama budismi ehk buda usku, mida peeti luterliku taustaga riigis kohatuks. Küll aga nõustus Tõnissonile sissesõiduluba ja kodakondsust andma Läti saatkond – Karl Tõnissonist sai Karlis Tennisons.

1926 osales Tennisons Tartus spordiselts Kalevi korraldatud maratonil ja saavutas kolmanda koha.

1927. aastal kohtus Tennisons isiklikult Läti presidendi Gustavs Zemgalsiga. 1928 ilmus Vend Vahindra sulest raamat „Tulevane ilmariik Pan-Baltoonia“. 1930 andis ta Tartus välja raamatu „Mina ja minu jüngrid usume nõnda“. 1930. aasta suvel pidas Tennisons budismialaseid loenguid Narvas, kus kohtas ka esimest korda teist, hilisemat Eesti budismi suurkuju Friedrich Voldemar Lustigit, kellest juba sama aasta novembris sai budist ja munk.

1931. aastal rändasid Tennissons ja Lustig, kerjakott õlal, läbi Euroopa Aasiasse, lootusega jõuda välja Tiibetisse. 1935–1936 viibisid nad poolteist aastat Hiinas. 1941. aastal kritiseerisid Tennisons ja Lusting kohalikus ajakirjanduses avalikult Tai valitsuse Jaapani-meelset poliitikat ja maa ümbernimetamist Siiamist Taiks, milles nad nägid taganemist budistlikust kultuuripärandist. 1949. aastal saatis Tai valitsus tülikaks muutunud Eestist pärit mungad maalt välja, toimetades nad Birma piirile. 1956. aastal käisid nad Nepali kuningriigis Kathmandus IV ülemaailmsel budistlikul konverentsil, kus puutusid kokku ja suhtlesid ka Burjaatia laamadega, kes olid esimest korda väljaspool Burjaatiat pärast revolutsiooni, mis hävitas kõik kloostrid ja enamiku laamadest.

XIII dalai-laama nimetas ta esimeseks Läti, Eesti ja Leedu budistlikuks peapiiskopiks.

Tennisons suri 9. mail 1962 ja kuulutati Tiibeti traditsiooni järgi pühakuks.

IVARI VEE

Jaga |