Korpuslased saadeti Kuramaa lahingusse sinimustvalge all

BERNHARD LODJAK,      24. mai 2006


Minu põlvkonda oli esimese Eesti Vabariigi koolis kasvatatud orjaaja vihkamise vaimus. Meile räägiti, kuidas saksa rüütlid vallutasid Eestimaa, kuidas orjastati rahvas, tapeti ja peksti meie esivanemaid ning kehtis parunite esimese öö õigus.
Saksa väkke ei läinud ma ka seepärast, et Vene poolele oli mobiliseeritud Kiviõlis töötanud vend, ning venna vastu sõdima minekut peeti meie peres ebaeetiliseks. Metsa ma rettu minna ei saanud ning peidusolek Saksa välipolitsei („ketikoerte") eest oli muserdanud mu närvid.

Punaarmeesse mobiliseeriti mind 1944. a. septembris. See sõdimaminek avas võimaluse pisutki tasuda sakslastele orjaaja-pattude eest.

Kambja lähedale Maaritsasse oli kokku kamandatud Ahja, Kiidjärve ja võib-olla ka Vastse-Kuuste valla poisid. Sealt marssisime Põlva raudteejaama (u 15 km), sihtkohaks Narva, kus pidi paiknema Eesti Korpuse tagavarapataljon.

Sõja argipäev: puskar, poodud partisanid, sügelised

Kuna rong pidi tulema alles õhtul, jäi tunde luuslangilöömiseks. Meid Narva viima määratud venemaa-eestlasel leitnant Jurjevil läks oodates igavaks ja tal hakkasid käima viinaneelud. Kuna mu kodu paiknes Põlvale kõige lähemal (9 km), saatis seltsimees ohvitser mind joogipoolist hankima. Naaberkülast õnnestuski saada neli-viis pudelit kõva puskarit. Tagasiteel sain veel kallistada pruuti, kes parasjagu koos emaga pesu pesi. Kodust võtsin kaasa käntsaka seasinki. Leitnant juba luuras mu tagasijõudmist: kas enam tulebki ja kas viina ka toob? Saanud puskaripudeli kätte, jõi ta selle suult võtmata tühjaks. Ime, et hing sisse jäi! Muidugi, suure osa oksendas välja. Kui rong saabus, magas ülemus kui laip kaubaaida kõrval maas ja tuli vagunisse tõsta.
Rong võttis Gattšina ja Luuga kaudu suuna Leningradi poole. Kuna peatused olid linnades, saime teada, et tee ääres nähtud võllastes rippuvad laibad pidid olema sakslaste poodud partisanid. Laipu nad ei olla lasknud maha võtta. Arvati ka, et kohati polevatki enam mahavõtjaid.
Leningradist sõitsime läbi öösel, hommikul jõudsime Narva. Majutati meid sadamaaitadesse – need olid säilinud, kuigi linn ise oli varemeis. Esimene päev kulus sisseelamiseks.
Teine päev algas mobiliseeritute läbi „kadalipu" ajamisega. Jõe ääres oleva laua taga istus polkovnikuaukraadis ja ilmsete „julgeoleku-näojoontega" seltsimees, kes asus meid üle kuulama, ajades nimekirjas näpuga järge. Peamine küsimus oli: „Mida tegid Saksa okupatsiooni ajal?" Kui olid olnud Saksa sõjaväes, küsiti lisaks: „Mitu tiblat (just nii küsiski!) tapsid?" Saksa sõjaväes olemist üldiselt ei varjatud, kuid ainult mõni üksik oletas, et võis tõesti ka tibla ära tappa. Üks, mitte eriti noor mees, ilmselt puskari mõju all hooples: „Meie väeosas oli normiks päevas tappa 15 tiblat!" Tema kui automaatur olla juba lõunaks „normist" jagu saanud. Nii see kiitleja kui ka mõned teised kadusid öösel ära...
Kuna mul oli keskharidus ja 180 cm pikkust, pandi mind üsna peagi õppepataljoni. Õppuste käigus tuli kord minna mööda sillavaremeid vastaskaldale. Pilt, mis seal avanes, oli rohkem kui jube. Võsa oli täis laipu, mis juba lagunesid, näod lindude nokitud ja loomade näritud, hais aga vastikust hullem.
Nädala pärast suunati mind „sügelisteroodu" rooduvanemaks. See töö oli võrdlemisi ebameeldiv. Väävlisalv haises koledasti, ka oli võimalus ise nakatuda. Pidin kontrollima, et haiged end ikka määriksid. Seda ei tahetud teha – eelistati olla pigem sügelistes kui väeossa minna. „Sügelistide" peategevuseks sai varemete vahelt küttematerjali varumine.
Keegi ülemustest avastas, et just mina sobin pataljoni korrapidajaks. Korrapidamine kestis 24 tundi järjest, järgmise valvekorrani jäi 24 tundi – siis pea jälle vahti. Ajasin küll vastu, aga mulle öeldi: „Esiteks, teie ei jää korpusemeeste kontrollijatele vahele, teiseks, õpite elus toime tulema."

Heisati sinimustvalged, mängiti Eesti hümni, meenutati Vabadussõda

Jõulude eel koostati meeskonda, keda Eesti korpusesse saata. Sinna arvati mu naabripoiss. See ajendas mind paluma: võetagu ka mind kampa! Et üks juba nimekirja arvatuist jäi haigeks, tuldigi mu soovile vastu.
Meid veeti Läänemaale. Seljaküla mõisas asus 2. diviisi 1. pataljoni 3. rood. Selle komandöriks oli Nõukogude Liidu kangelane leitnant Albert Repson, kes määras mind roodu seinalehe toimetajaks. Ühtlasi palus ta mul kirjutada vastuseid Saaremaale jäänud pruudi kirjadele; tänutäheks vabastas mind õppustest.
Läänemaal meil pikka pidu polnud. Ühel päeval saabus lähimasse jaama rong, et meid Kuramaale viia. Vene väejuhatusele ei andnud rahu Kuramaal paiknev Saksa väekoondis 330.000 mehe ja rohke relvastusega. Korpuse juhtkonna neelud aga käisid kaardiväe nimetuse järele. Kuramaal pidime saama rindelõigu, kus Läti diviis oli puruks pekstud. Lätis peatumata kihutas ešelon otse Leetu – loodetav rindelõik pidi asuma sealpool küljes.
Leedus pandi kogu korpus ehitama laagrit põlisesse männimetsa. Puuhiiglaste mahasaagimiseks ei tehtud kummardusi – saag lükati sisse rinnakõrgusel. Ehitusmaterjal – lauad ja katuselaastud – tuli lõigata esiisade kombel käsitsi. Laastupakud vajasid enne lõikamist tulel sulatamist. Umbes 70 cm majadest tuli kaevata maasse. Märtsikuus oli maa umbes samavõrra külmunud. Kerge see ehitamine polnud, kuid noortel meestel oli musklites veel säilinud eesti pekiga söödud ramm. Enne kui linnak lõplikult valmis sai, tuli käsk kiirkorras Lätti marssida.
Enne lahinguisse viimist rivistati korpuse isikkoosseis metsalagendikule üles. Heisatud olid sinimustvalged lipud. Rivi ette ratsutas kindral Lembit Pärn. Orkester mängis Eesti Vabariigi hümni. Seejärel pidas kindral kõne. Ta märkis, et meie põlvkonna eesti mehed ei ole millegagi kehvemad oma isadest, kes võitlesid Vabadussõjas – aidata naabrit on õige naabri kohus. Ta tänas võitlejaid Eesti vabastamisel tehtud mehetegude eest ega varjanud, et eestlased on senise sõja käigus kandnud palju ohvreid ja et nii mõnelgi tuleb elu jätta ka Kuramaal.
Meid ootava rindelõiguni jäi umbes 70 km. Enne kohalejõudmist tuli üks öö veeta Läti metsas. Majutati meid sakslastest jäänud muldonnidesse, mille põrandaks oli jääks külmunud vesi. Et magada saaks, tuli kuuseoksi külje alla murda. Uni oli väsinud keha jaoks magus. Arvatavasti vist kõik ärkasid ühel öötunnil vappekülmast üles. Olime vähemalt poolest saadik külmas vees – jää oli magajate all sulama hakanud. Ei jäänud üle muud, kui suurem vesi riietest välja väänata ja seejärel ümber onni kiirsörki joostes sooja teha.

Surmatants algas

Aovalgel algas soojaandev marss rindele. Ühest noorest metsast hanereas läbi minekul lõhkes puude ladvus üksik miin. Selle mõned killud lendasid meist üle ja mõnegi poisi nägu tõmbus kahvatuks – käes oli sissejuhatus eesootavale surmatantsule. Kes küll käskis mul Narvast priitahtsi ära tulla!
Tunni või poolteise pärast jõudsime rindele. See kulges metsaservas lagendiku ääres. Sakslased tulistasid peamiselt miinidega, meie vastasime kahuritest. Päeva tähtsaimaks saavutuseks kujunes lagendiku ületamine ja positsiooni sissevõtmine selle taga olevas metsas.
Järgmine öö kujunes üldiselt rahulikuks. Ainult meie katjuusha saatis lendu mõned harvad tulekerad. Päev seevastu kujunes hoopis tõsiseks – näis, et mõlemad vaenupooled on ülemäära laskemoona kohale vedanud ja püüavad nüüd seda vastase kaela läkitada ühekorraga. Tundus, et õhk oli kildudest-kuulidest üleküllastunud nagu keev hernepada ja et sellisest surmapudrust on võimatu puutumatult läbi joosta. Minul ja osal korpusepoistel see siiski õnnestus. Õhtuks vallutasime lagedaks raiutud soo, mille taha oli varjuks jäetud noorte kaskede rida ning omakorda selle taga raudteeliin. Õhtul, juba pimedas, selgus paar meiepoolset viga. Nimelt jäeti õhkimata raudteerööpad – see võimaldas öösel Saksa rongil läbi pääseda. Avastamata ja muidugi ka hävitamata oli jäänud sakslaste hästivarjatud betoneeritud kuulipildujapunker. Öösel, kui pidasime vallutatud kaitseliinil puhketundi, hakkaski raskekuulipilduja meid tulistama. Mõned said pihta. Anti korraldus varjuda vaenlase kaevatud kaitsekraavis, mis oli lumevett täis valgunud. Südaöö paiku avastati vaenlase punker ja kuulipilduja tehti vagaseks. Nüüd saime rõivastest suurema märja välja väänata ja edasi-tagasi joostes ihust vappekülma tõrjuda.

Kuramaa: inimesepuru puuokstel

Hommikuks võtsime lähtepositsioonid raudteetammil sisse. Üks tankitõrjepüssi-meeskond hilines tammi varju jõudmisega ja sai miiniga otsetabamuse. Jube oli näha, kuidas kaskede tüved ja oksad olid kaetud inimesepuruga. Suurtükitule-ettevalmistus oli tol hommikul eriti tihe ja kestis kauem. Näis, et nüüd ei tohiks küll ühtki vaenlast ellu jääda, kuid saime siiski kõva vastutuld. Varahommikul ärkasin suhteliselt lühikesest unest halva enesetundega, lausa kiskus midagi ette võtma. Otsustasingi minna eelmise päeva lahingutandrile: ehk leidub seal minu kuulipildujale lisalaskemoona. Pilt, mis avanes, oli ülimalt kurb – väli oli korpusemeeste laipadest üle külvatud. Pärast ettevalmistava tule lõppemist läksime rünnakule. Eesolev väli oli rikas mürsulehtritest, mis pakkusid ajutist varju vaenlase hooti ägeneva tule all. Üks neist tõenäoliselt päästiski minu elu. Olin lehtripõhja suikunud ja kui ärkasin, tundus, et sõda on lõppenud – nii vaikne oli. Paremal asuvas metsas siiski tulistati. Hakkasin sinnapoole jooksma. Ühes lehtris leidus veel üks meie mees. Tema peitis end snaiperitule eest ja ütles: teeme siksakjooksu august auku – eespool peaks olema oja, ehk vähemalt ühel meist õnnestub selle kalda varju jõuda. Õnneks läks see korda mõlemal.
Et end miinipildujatule eest kaitsta, tuli kaevuda, õigemini, tonksida külmunud maad. Seda sai teha ainult lamamisasendis. Püüdsin hoolega töötada, et sooja saada ja midagi endale varjuks ette koguda.
Hoop aga ei tulnud eestpoolt, vaid ülalt. Ühel hetkel sain kõva hoobi selga – oli tunne, et tugev mees virutas paraja kasemalakaga. Vähekogenud sõdurina hüppasin kohe püsti. See aga tegi mu keha miinikildudele veelgi kättesaadavamaks. Õnneks oli läheduses sanitar, kes, saanud ühe haavatuga valmis, ruttas kohe minu juurde. Miinikild oli tabanud täpselt parema abaluu alla – sentimeeter ülespoole oleks teinud minust invaliidi, vasakule minnes aga läbinud südame. Lamasin äraviijaid oodates kuusejuurte vahel õhtuni. Katkine kasukas andis vähe sooja, seda ei lisanud ka oksapraht, millega vaenlase miinid mind üle külvasid. Õhtul saabus vanker ja viis mu koos kolme saatusekaaslasega roodu sanitaartelki. Seal asetati mu lõdisev keha küdeva raudahju äärde, seestpoolt soojendati piiritusega, tehti uus sidumine. Tärkas lootus ellu jääda. Hommikueelsel tunnil pandi mind jälle kanderaamile ja veeti vankriga lähikonnas ootava lennuki juurde. Mind lükati koos raamiga lennukitiiva all olevasse pessa, teise tiiva alla sai koha mu vankrinaaber. „Metsavahiga" tagalasse toimetamist nõudis suur verekaotus.
Jelgava haiglas olin ligi pool aastat. Ravi seisnes sidumistes ja organismi enda tervenemisvõime ärakasutamises. Haav läks mädanema, kuid haiglapersonali jutu järgi valged musta peaga ussid selles kodu ei leidnud. Neil, kel jäsemed olid kipsis, tuli küll usse sööta. Kulus üle viie kuu, kuni mädal õnnestus mu kehast välja lükata miinikild, mille sain mälestuseks.

Korpusele 6000 langenu eest kaardiväe nimetus

Meie kaotused Kuramaal olid suured – räägiti umbes 6000 mehest. Sakslased peitusid varem valmis ehitatud kindlustustes, rünnatav maa-ala aga oli lagedaks raiutud ja iga ruutmeeter sellest tule all. Hiljem ilmnes, et suured inimkaotused „õigustasid" end – korpusele antigi kaardiväe nimetus. Minagi sain kaardiväelasemärgi.
Et Eesti Laskurkorpus häbenemata Eestisse tuua, tuli seda täiendada tagavarapolguga, mis selleks Lätti toodi. Väeosa vastuvõtt Tallinnas olnud väga pidulik – sõdureid otse uputatud lilledesse ja külvatud üle noorte tallinlannade suudlustega. Meid, haavadest paranenuid ja invaliide võeti raudteejaamas ja marsil läbi pealinna vastu sama pidulikkusega. Vaatamata sügisele jätkus lilli kuhjaga ka meie jaoks. Ega suudlustestki puudu tulnud.
Eesti väeosa kordas oma isade Vabadussõja-aegset kangelastegu ja aitas ka seekord lätlastel vabaneda Saksa okupatsioonist. Peaaegu põhiraskust kandsime samuti oma kodumaa vabastamisel.

Sakslasi päästes langes tuhandeid eestlasi

Tõde kõigest sellest on meil Eestis nüüd paljus pahupidi pööratud. Meid veendakse, et vaid Eesti Leegion võitles Eesti vabaduse eest ja leegionäre tituleeritakse vabadusvõitlejateks, hinnatakse ja austatakse vastavalt. Tegelikult mingit vabadust nad ju ei toonud ega saanudki tuua. Eestlased paisati Narva alla ja Sinimägedesse, ka Emajõele selleks, et sakslaste taganemist katta.
Seda, et leegionäride ristimine vabadusvõitlejateks on puht poliitiline, mõistab iga arukas eestlane. Nagu saab aru ka sellest, et meie valitsevates ringkondades, eriti aga meedias valitseb praegu saksasõbralikkuse vaim ja esineb isegi natsismisugemeid. Päästes sakslasi, kaotasid paljud tuhanded noored eestlased oma elu.

Keda on õigem pidada vabadusvõitlejateks – leegionäre või korpuslasi? Ausalt öeldes, tõelist vabadust ei toonud kumbki. Korpuslased kandsid põhiraskust Eesti vabastamisel Saksa okupatsioonist, leegionäridel aga pole ette näidata ühtki ruutmeetrit vabastatud Eestimaad. Et Eesti Korpuse ohvriterikkale sõjateele ei järgnenud vabadust, pole süüdi korpuslased, vaid meie praeguste valitsejate iidolite eelkäijad – Lääne suurriikide juhid, kes Jaltas ja Potsdamis taas müüsid Balti riigid, sealhulgas Eesti, Stalinile maha.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)