Kas mina purustasin Iraagi?

ANTS TAMME,      14. mai 2003


Rahvajutt kõneleb ihnsast, kuid külarahva ees suurustada ihkavast peremehest, kes käskinud heinaajal küüni ees põõsa varjus aganast lõunaleiba nosival sulasel võtta kummassegi kätte leivakäär ja nendest kordamööda hammustada - nõnda pidi naaberheinamaalegi teistre rahvale ära paistma, nagu oleks sulasele peale silgusoolvette kastetud leivakannika ka kenake lihakäntsakas kehakinnituseks kaasa pandud.
Millegipärast meenus see tähendusrikas lugu mulle siis, kui kuulsin valitsuse otsusest eraldada reservfondist miljon krooni sõja tagajärgede leevendamiseks Iraagis. Justnagu poleks meil endal rahaga mitte midagi peale hakata. Justkui oleksid meil siin juba piisavalt kopsakad lastetoetused, üliõpilaste abirahad ja stipid, lihtrahva hambad ravitud, ebaeuroopalikult laiad ohakapõllud üles haritud, pensionid parajaks pandud ja kodutud kotuse alla kogutud.
USA naftafirmadele on maailma rikkaimate õliallikate juurde nüüd Iraagi sõja võiduka lõpuga tee lahti tehtud. Ameerika relvakontsernidel (Pentagoni relva- ja lahingumoonatellimusi täites) on järjekordsetest relvatehingutest hiidkasumid kukrusse kukkunud. Ja Eesti Vabariigi valitsus, kas pole uhke, eraldas oma piskust USA-meelsete ringkondade ees pugedes sõjakahjustuste kõrvaldamiseks heldesti terve miljoni!
Mõelda vaid! Küll oleme siin Eestis ikka edumeelsed ning abivalmid!
Küsin: mida olen mina, tagasihoidlik maksumaksja, Iraaki kaotanud või kuidas olen mina süüdi sealsete purustuste tekitamises?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)