"Uus poliitika" & vanad mängud

ALEKSANDER EINSELN,      04. detsember 2002


Täiesti haletsusväärne on lugeda päevalehtede intervjuusid, kommentaare ja artikleid seoses suure ajaloolise tähtsusega Praha kohtumisest. Läbipõlenud poliitikud, mõned äraostetud tindirüütlid ja kahjuks ka mõned soliidsed kujud ilma mingisuguse sisulise tagapõhjata NATO küsimustes ei ole suutnud juhust kasutamata jätta, et oma puudulikke teadmisi avalikkuse ette tuua ja poliitilist kasu lõigata. Oleks vast parem suud kinni hoides näida rumalana, kui suud lahti tehes seda fakti veel kord kinnitada.
Mõned kommentaarid on päris koomilised, nagu näiteks Kaarel Tarandi truualamlikud väited, et "NATO-kutse tõid juulilepped" ja "… et tänu kohtumistele president Lennart Meriga nägid nad Eestis läände kuuluvat demokraatlikku riiki haritud rahvaga" (EP, 20.11.02). Vast loodab ka tema, et Lennart Meri poolt juhitud Savisaare vastasest koalitsioonist midagi temalegi pudeneb.
Res Publica "uus poliitika" ei ole sisuliselt veel näidanud midagi uut, kui mitte arvestada seda, et eelpool mainitute vastandina on RP oma NATO-spetsialistid vaka all hoidnud. Võimalusi selleks muidugi veel on, sest poliitilistest "NATO-teenetega" rändrüütlitest neil puudust ei paista olema.
Vanad mängud käivad edasi. Nii nagu korduvat halba unenägu, näeme jällegi 1999. a Riigikogu valimiseelseid ebaeetilisi manööverdamisi ja ahastavat silmakirjalikku kartust, et mis siis saab, kui Savisaar riigis võimule tuleb? Miks niisugune paanika? Kas sellepärast, et Keskerakonnal on kõige suurem toetus rahva hulgas või hoopis kartusest, et KGB tagapõhjaga Pihli varsti KAPO eesotsas enam ei ole? KAPOst võib siis isegi areneda demokraatiale kohane apoliitiline organisatsioon. Kellel on põhjust seda karta?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)