Stress täna ja punasel ajal

MANIVALD MÜÜRIPEAL,      16. jaanuar 2008


Meil tehtav ajupesu tahab ühekülgselt rääkida nõukogude võimu pahategudest, et varjata rahavõimu tänaseid hukutavaid ettevõtmisi, sealhulgas inimesele eluks antud aja röövimist. Seda on Kesknädalas näiteks esile tõstnud Marga Tiitus („Kui sant ei jaksa kõndida..." (Kn 7.11.2007).

„Klantselu" röövib inimeselt elamisaega

Praegune meedia tegutseb kasumi teenimise nimel. Vähemalt 2/3 reklaami käibemahust on mittevajalik, olles rahva legaliseeritud röövimine. Populariseeritakse ostlemist nagu oleks ajaraiskamine kaubandusvõrgus eluõnne ülim tipp. Palju aega röövivad meilt telekanalid ja kollane ajakirjandus, kuigi televisioon ja trükisõna peaks inimest harima, mitte aga tema aju nüristama. Rahavõim on väga kavalalt pannud paika süsteemi, et inimene ei hakkaks kriitiliselt analüüsima ühiskonna elukorraldust, sest oma peaga mõtleja on kehtivale võimule väga ohtlik.

Paljudel on harjumuseks vaadata „seebikaid", mida mitmel korral katkestab nõme ja täiesti mittevajalik reklaam. Kui palju raha ja aega raisatakse nn kroonikaajakirjadele? Miks meid peaks huvitama, kuidas elavad kõrgklassi prostituudid ja jultunud ärikad? Millest heast rahvas ilma jääb, kui seaduse abil lõpetataks selliste üllitiste trükkimine?

Peibutav võltsküllus

Punasel ajal põhjustas parasjagu stressi kohatine kaubapuudus – mõnda kaupa tuli otsida ja selle kättesaamiseks sabas seista. Sellega olime nagu harjunudki. Tänast kaubaküllust ehk ülepakkumist tahetakse serveerida heaolu tipuna. Kaupluseriiulid on täidetud värviliste pakenditega – sellele kirevusele ja näilisele kaubaküllusele raisatakse suuri summasid. Meie kui tarbijad peame kogu mittevajaliku kirevuse omast taskust kinni maksma. Võtkem näiteks napsiriiuli, mille erinevad margid on kokku segatud ühest ja samast piiritusest, lisades erinevaid lehti, õisi, juurikaid või tehisaineid. Tavainimesele piisaks selle valiku kolmandikust, et end väga mitmekesiselt purju juua. Nii on see kõikide kaupadega.

Tänase elu kõigi stressitekitavate ilmingutega pole me ikka veel suutnud harjuda. Näiteks: millise kalkulatsiooni alusel on määratud ravimite jaehinnad? Rahavõim on ravimiäris leidnud hõlpsa võimaluse liigkasuvõtuks. Olenemata sellest, kui palju kroone apteeki viia, tuleb viimne raha ikka puusärgi eest välja anda.

Vabatahtlikult pangaorjaks
Isikliku igapäevaeluga olen seni hakkama saanud, kuid muret tunnen noorema põlvkonna pärast. Eluaseme saamise nimel vabatahtlikult hakata 30 aastaks pangaorjaks – seda on raske mõista meie põlvkonnal, kes kuidagi sai oma elu korraldatud pangaori olemata. Kõige suurem õnnetus on see, et pangaorjad ei taha enam sigineda – tähtsam on omada „miljonivaadet", mitte lapsi. Pangaori sigib tagasihoidlikumalt, kui tegi seda kunagi pärisori.

Mõni mu oponent püüab väita, et pangaorjaks hakkamine olla vabatahtlik. „Vabatahtlikkuse" rõhutamine tuletab meelde mu noorusaega – 50-60 aastat tagasi lugesime lehest, kuidas NSV Liidu rahvas tohutu entusiasmiga tellib riigilaenu, s.t laenab riigile – vabatahtlikult! – aastas vähemalt ühe kuu palga. Kui algas kolhooside tegemine, astus Eesti külarahvas „kauguste kartusel" üksmeelselt ühismajanditesse – ja ikka „vabatahtlikult".

Viinakurat peibutab

Aastaid oleme võidelnud alkoholismiga, ent praeguseks olukord on järsult halvenenud. Kui 20 aastat tagasi tarbiti Eestis ühe inimese kohta aastas 6 liitrit absoluutalkoholi ja sündis 25.000 last, siis nüüd – 13 liitrit ja 15.000 sündi.

Et allakäik jätkuks, õpetame lapsed varakult alkopruukijaks. Igas külapoes on 6–7 marki lahjasid (kuni 5%) piiritusjooke. See magus ahvatlus on rahavõimu kuritegelik võte, et alkoholism rahva hulgas süveneks.

Raske on mõista: kas riik võitleb narkokaupmeeste vastu või hoopis mahitab neid? Narkoparunid karistamatult värbavad narkokullereid – välismaa vanglates istub vist juba 30 ringis meie noori, keda suursulid oskasid ära lollitada.

Parasjagu sõnu on kulutatud selleks, et piirata prostitutsiooni levikut, kuid senist võib pidada seksiäri populariseerimiseks. Palgaliste poliitikute enamus ei poolda ihumüügiteenuse ostmise kriminaliseerimist. Seega peab jätkuma elu hammasrataste vahele jäänud naiste halvustamine, nende üle irvitamine. Raske on ette kujutada vanemate tundeid, kui nad saavad teada, et tütar peab end elatama kutselise lõbunaisena. Kas seda tohib 21. sajandil pidada normaalseks eluviisiks?

Relvitud inimkaotused

Ajupesu abil tahetakse panna uskuma: tööleminek välismaale on väga suur õnn. Seda ei tohi pidada mingiks õnneks! Enamik minejatest on eesti rahva taastootmise süsteemist jäädavalt kadunud.

Pidevalt räägitakse, et praegused pensionärid elavat tänase tööealise kulul. Seega püütakse õigustada odava tööjõu sissetoomist, kelle arvel saaks pensionäridele pensioni maksta. Iga inimene pidavat oma tööaastate jooksul loodud lisaväärtuse arvel saama elada kuni 100-aastaseks; kui läheb üle selle, alles siis oleks teiste kulul elamine. Aga kui tööga loodud lisaväärtusest väga suur osa läheb dividendidena majandussüsteemist välja ja raisatakse ära väikese grupi poolt? Siis pole imestada, et pensionäridele ei jätku normaalseks eluks.

Siin said kirja üksikud valupunktid, mis raskendavad normaalset elukorraldust. Olen nõus nendega, kes ütlevad: „Elu ei peagi kerge olema." Aga ma pole nõus sellega, et keegi võib teist inimest rängalt petta ja ekspluateerida. Ma ei pea ausaks väidet „Raha teeb raha", sest uut rikkust loob ainult tootev töö. Dividendide saamine on üks osa legaliseeritud ülekohtust.

Kunagi õpitu põhjal võin väita: sotsialism oli ideaalne lootus, mis ei täitunud, kuid kapitalism on osutunud tunduvalt jõhkramaks, kui meile tollal õpetati.

Viimati muudetud: 16.01.2008

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (37)