Nädala juubilar MIHHAIL KALAŠNIKOV 95

AK-47 peamised head omadused on lihtne käsitsemine ja töökindlus, suur purustus- ja läbimisjõud. Lahtivõtmisel ja kokkupanekul pole vaja appi võtta mingisuguseid instrumente (see pole sugugi vähetähtis).

Armees teenides suutsin Kalašnikovi automaadi lahti võtta ja uuesti kokku panna omas roodus kõige kiiremini. Oskasin teha seda isegi kinnisilmi. „Sõjamängud“ olid mu lapsepõlves poiste lemmikajaviide. Kui poisid kasvavad suureks, on nende lemmiklelud samad, ainult et tõelised.

„Kalašnik“ konstrueeriti 1947. aastal ja võeti kahe aasta pärast NSV Liidu relvastusse. АК ja selle modifikatsioonid on kõige levinumad laskerelvad maailmas. Selle tüübi alla (sh nii litsenseeritud kui ka litsenseerimata koopiad) kuulub viiendik kogu maailmas kasutatavatest tulirelvadest.

65 aasta jooksul on välja lastud üle 70 miljoni Kalašnikovi automaadi. Statistika järgi on need ametlikult kasutuses 55 riigi relvastuses, mitteametlikult aga igal pool. Kalašnikovi automaadi peamine konkurent on ameerika automaatvintpüss М16, mida on toodetud 10 miljonit – see on 27 armee relvastuses.

Lapsepõlves võttis väike Miša kodukülas lahti ja pani kokku kõikvõimalikke mehhanisme, unistades meisterdada igiliikuri. Kindlasti oleks ta konstrueerinud masinaid, mis kergendaksid rasket põllutööd. Kuid sõda pööras kõik pahupidi.

„Igal saksa sõduril oli automaatrelv. Meil aga ei jätkunud alguses kõigile isegi vintpüsse,“ meenutab rindemees Kalašnikov. „Nii hakkasin pärast haavatasaamist laatsaretis mõtlema, kas poleks võimalik leiutada automaati kodumaa kaitseks ka meie armeele. Kui minult küsitakse, kuidas minust sai relvakonstruktor, siis vastan, et selles on süüdi sakslased.“

Armeeteenistuse ajal ilmes eredalt Kalašnikovi leiutajatalent: ta töötas välja mitu seadist tankide efektiivsuse tõstmiseks. Lausa uskumatu, et nooremseersant Kalašnikov isiklikult kutsuti tulevase marssali Georgi Žukovi juurde, kes komandeeris andeka noormehe Leningradi tehastesse – sõna otseses mõttes leiutama.

Aastal 1947 saadeti Kalašnikov Iževski sõjatehasesse, kus otsustati alustada tema automaadi seeriatootmist. Kogu oma pika eluea töötaski ta seal konstruktorina.

Aastal 1949 sai seersant Kalašnikov automaadi eest esimese järgu Stalini preemia. Aastal 1956 sai ta peale ohvitseripagunid – talle omistatakse sõjaväeline auaste „leitnant-tehnik“. Hiljem tõusis ta teenistusredelil kindralini välja.

Kuid Kalašnikov ei jäänud loorberitel puhkama, vaid „voolis“ ise joonestuslaual relva detaile. Kahekordselesotsialistliku töö kangelasele anti 75.sünnipäeval Töökangelase Kuldtäht. Venemaa president Boriss Jeltsin isiklikult lendas kuulsa konstruktori juurde Iževskisse, et talle auraha üle anda. Konstruktori 90. sünnipäevaks pärjas teda Venemaa Kangelase tiitliga president Dmitri Medvedev.

Ühe legendi järgi olevat Kalašnikov kopeerinud Wehrmacht’i püssi МР-43. Tuleb aga märkida, et nn laenatud detailid ongi sarnased, sest arvestada tuleb laskerelvade valmistamise kontseptsiooni ja seaduspärasusi. Kalašnikov muutis ja täiustas igasuguste automaatide prototüüpe, mis võimaldas vähendada tõrkeid tulistamisel ja suurendada töökindlust igasugustes tingimustes. Täiesti usutav, et Kalašnikov teadis МР-43, kuid ilmne on, et oma automaadi valmistamisel orienteerus ta rohkem muudele näidistele ja süsteemidele. Tema peamine teene on tuntud ja läbiproovitud lahendite ühendamine ühtseks ja optimaalseks relvaks.

Omal ajal ameeriklased skandeerisid, et „me ei võta kunagi kätte nõukogude automaati“. Vietnamis aga, kui jänkidel õnnestus võtta tapetud vietnamlastelt ära AK-47, viskasid nad oma kapriisse vintpüssi minema – too ei olnud sealsetes tingimustestöökõlblik.

Paljudes maades toodetakse Kalašnikovi automaate, kuid need võltsingud ei pea katsetustele vastu,ent samas õõnestavad töökindla Vene relva mainet.

AK laskekiirus on 600 lasku minutis. Sihtimiskaugus 800 m. Kuuli purustustoime ulatub 1500 meetrini. Kasutamisel on kas tavaline kuul, leekkuul, süütekuul, soomustläbistav süütekuul, lõhkekuul, muudetava raskuskeskmega kuul. Garantii 20 000 lasku, padrunisalves 30 padrunit. Afganistani sõja ajal panid sõdurid teibiga kokku kaks salve, et lahingutegevuse ajal ei läheks kaduma sekundeid, et võtta padrunitaskust välja uus salv ümberlaadimiseks.

АК on ainus relv, mis on väärinud au paigutuda riigilipule –Mosambiigi riigilipulon kõpla ja Kalašnikovi automaadi kujutis. Sama kujund on ka riigivapil.

„Olin kohtumisel Mosambiigi kaitseministri juures. Ta ütles: „Teie relvaga võitlesime endale vabaduse välja!“,“ on Kalašnikov meenutanud. „Kui sõda lõppes ja sõdurid tulid koju, siis oma esmasündinud pojale panid nad nimeks Kalaša. Tore, et minu toode nii inimlikustus, kui juba relvanimega lapsi ristitakse.“

AK voorused on kõigile teada. Töökindlus isegi ekstreemsetes oludes (kui relv kukkus sohu, liiva või porri) – ja edasi saab seda kasutada isegi lahti võtmata. See on vähenõudlik ja lihtne käsitseda. Puudused on, muide, ka hästi teada. Neid oleks võinud kõrvaldada AK uutes modifikatsioonides, kuid sõjaväe juhtkonna konservatiivsus on üldteada ja läbitungimatu.

Kalašnikovi automaat toimis n-ö ideaalselt juba möödunud Teises maailmasõjas. Mis pole imekspandav – relv loodi tolle sõja värske ja karmi kogemuse baasil. Muide, kõigi maade kindralid valmistuvad jälle möödunud sõjaks (s.t generaliteedis ollakse tagantjärele-targad).

Mihhail Kalašnikov, jäädes truuks oma ajajärgu ideaalidele, perestroika’t omaks ei võtnud, suhtus sellesse väga negatiivselt, kritiseeris Gorbatšovi ja Jeltsini reforme. Kord saatis ta demonstratiivselt isegi tagasi kingituse Jeltsini administratsioonilt – odava välismaist päritolu gaasipüstoli, pidades seda endale solvavaks.

Teisest küljest,perestroika võttis relvakonstruktorilt maha saladuskatte, ja ta tohtis kohtuda välismaiste kolleegidega. Reisis palju, peamiselt esindades Vene relvi rahvusvahelistel näitustel.

 Kalašnikov on tegelnud ka ettevõtlusega: tema brändi all valmistatakse nuge, kelli, vihmavarje ja isegi viina. Vaatamata jõukusele elas ta tagasihoidlikult, jäädes paneelmaja kahetoalisse korterisse Sovetskaja tänavas. Tõsi küll, kui konstruktoril oli juba raske neljandale korrusele minna, ehitati maja välisküljele lift.

Mihhail Kalašnikov, kes suri 23.detsembril 2013 ja on maetud sõjaväekalmistule, kirjutas pool aastat enne oma surma Venemaa patriarhile Kirillile patukahetsuskirja. Selles ta pihtis hingelistest üleelamistest oma vastutuses inimeste surmas, kes kaotasid elu automaadi läbi, mille ta oli loonud mitte agressiooniks, vaid kaitseks. Kalašnikov soovis, et temanimelise muuseumi asemel Iževskisse ehitataks Püha Mihhaili kirik.

RAUL RATMAN

Jaga |