Võõrastele tunneme kaasa, omasid parastame

ANTS KARGAJA,      26. september 2001


Vaevalt olime saanud teada massilistest puupiirituse mürgistustest oma kodumaal, kui meid ðokeeris ettekujuteldamatu katastroof New-Yorgis.
Üheltpoolt oli tegu seninägematu terroristliku operatsiooniga, kus rünnati seni haavamatut suurriiki. Teisalt oli tegu väikese riigi suure hulga inimeste kuritahtliku mürgitamisega, mis jättis 18 last ühest või mõlemast vanemast ilma.
Meie presidendi sõnavõtt, kus ta süüdistas selles suures õnnetuses salaviina ohvreid iseendid, tekitas paljudes inimestes tõsist pahameelt. Riigipeale selline parastav väljend siiski ei sobi. Kui Ameerika Ühendriikide avaldatud ohvrite arv on õige, siis protsentuaalselt rahva arvuga on meie õnnetus veelgi suurem.
Muidugi on süüdi ka salaviina tarbijad ise. Kuid kas ainult? Enamik neist olid vaesemad inimesed, kes kasutasid võimalust osta alkoholi odavamalt. Jõukatele pole raha ju probleemiks. Nemad ei peagi salaviina pruukima.
Kui õnnetus õuel, selgus, et salaviina müügikohad olid kõigil (ka politseil) ammu teada. Ometi ei tehtud kuni traagilise juhtumini midagi nende äri lõpetamiseks.
Pole kaua aega möödas, kui meie valitsuse üks minister puskari ajamist legaliseerida tahtis. Lõpetage see silmakirjalikkus! Makske politseile ja piirivalvureile avastatava salakauba pealt preemiat, siis tekiks neil ka suurem huvi selle leidmiseks. Seadusandlus meil ju niikuinii ei funktsioneeri.
President on eruditsioonilt küll tädi Maalist võrreldamatult kõrgemal, ometi on ta sama rahva poeg. Me langetasime lipud Ameerika Ühendriikide terrorismiohvrite kaastundeks, mis oli loomulikult ilus tegu. Samas aga oma rahva poegi - tütreid, emasid, isasid, vaaremasid ja vaarisasid me ei leinanud. Meie ohvritele ja nende omastele, tuttavatele, sõpradele said osaks parastamine ja süüdistused. See on masendav.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)