Konstantin Pätsi kultusest kasusaajad

Iga ajalooline paralleel ei ole ikka paralleel! Selles, et teatud seltskond kummardab jätkuvalt „vaikivat ajastut“ ja selle juhti – kasusaajaid sellest perioodist, ka materiaalses mõttes, oli; pole midagi üllatavat. Tehku seda. Kui aga sama ja suisa nõutakse demokraatiat ja ausat poliitikat austavatelt isikutelt, siis on see vastuvõtmatu, nagu ka nõudmine panna tingimusteta võrdusmärk Pätsi ja iseseisva riigi vahele. Nagu öeldakse – igal taluvusel on piir ja kui teatud joon ületatakse, tuleb vastu hakata.

EV suure juubeli künnisel jääb üle vaid kahetseda, et vähemuses olev pool üritab jälle jõuliselt end kehtestada küsimuses, mis toodab vaid ühiskonna lõhestumist. Tegelikult tulnuks juba mitu head aastat tagasi anda ametlik hinnang Pätsi poolt antud 140 allkirjale, millega vormistati Eesti Vabariigi lõpp sääraselt, et Moskva saab siiani kuulutada: kõik see toimus vabatahtlikult. Elik – polnud okupatsiooni, oli kõigest anneksioon. Venelased teavad hästi oma positsiooni nõrkust, mis ilmnes viimati 2015. aastal, kui Ühendriigid täpsustasid oma teoreetilist hinnangut 75 aastat tagasi toimunule ja Kreml üritas sellele kiirelt vastata.

Paraku on edasiminek selles lõpuni lahti kirjutamata teemas võimalik vaid siis, kui me ise oleme ka valmis võtma vaipa alt juttudelt "vabatahtlikust liitumisest" elik anname hinnangu kõigile toona tehtud otsustele. Midagi ilustamata ja varjamata. Seda kõigi, mitte ainult teatud grupi ajaloolaste osavõtul. See on ka meie rahvusvaheline kohustus – vt. anneksiooni ja 1940. a. sündmuste kirjeldusi suurtes teatmeteostes.

TOOMAS ALATALU

7.2.2017 Facebookis

Jaga |