Mis vaevab sinu südant...

HELLE KALDA,      10. juuli 2002


Mis paneb eesti inimese muretsema? Paari nädala eest näitas Saar Polli küsitlus, et mure töökaotuse ja tervise pärast jääb tahaplaanile ning absoluutne enamus seab suurima valupunktina esikohale õigluse kadumise ühiskondlike väärtuste hulgast.
Ühtpidi sunnib see tulemus muretsema Eesti tuleviku ja vaimse tervise pärast, teisalt üllatab, et kroonika ja televisiooni saastaga ülevalatud eestlane suudab veel mõelda tõele ja õigusele.
Avalikku arvamust ei kujunda ammu Muulid, Mutid, Soosaared. Eesti moraali pigistab kõrist raha ülbe võimukus, mis lõppkokkuvõttes taandub buldooserijuhi elukaemusele - sõidan üle ja läbi. Nii nagu kunagi enam ei saa ühegi laeva nimeks panna "Estonia", ei suuda keegi taastada sõna "isamaa" puhast ja puutumatut kõla. See on hind, mida maksame kümme aastat kõlanud valeprohvetite õpetuste eest. Oleme saanud teada, et õige isamaa algab suurest rahakotist ning nahaalsusest, ja et kõik eetiline ning omakasu eirav lõhnab kommunismi ja stagnatsiooni järele.
Ometi oleme säilitanud rohkem autunnet, kui tabloidide uudiskülgedelt aimata võib. Eesti jaguneb tõesti kaheks. Esimene Eesti saatis oma lapsed pealinna laulupeole, südames rõõm ja uhkus oma sünnimaa üle. Teine on muinasjullede Eesti, kes arvab, et kultuur algab purjuspäi punase fooritule alt läbi kihutamisest ja kõige ning kõigi rahasse ümberarvestamisest.
Tänu neile eestlastele, kes keskmist palka teenides suudavad veel hinnata väärtusi, mida rahas ei mõõdeta, on meil lootust jõuda kord läbi varakapitalismi metamorfooside moraalselt küpse ühiskonnani, kus väärtustame inimest mitte tema rahakoti ja rumaluse, vaid heade tegude ja hoolivuse järgi.
Moraalse tervise küsimus on väikerahvale esmatähtis. Eestlast on püütud kujutada kadeda ja nõmeda individualistina, kes naabri õnnestumisest haigeks jääb. See on meedia jututubade vale, millega meid püütakse lõhestada printsiibil jaga ja valitse. Eestlane on põhiolemuselt helde ja tolerantne. Eestlane ei kadesta, vaid püüab ise parema poole, eestlane on suuremeelne ja salliv.

KESKMÕTE
Väärtushinnangud muutuvad. Ühtäkki saab selgeks, et jommispäi ülekäigurajal jalakäija allaajanud rullnokk ja tuhandeid inimesi koduta jätnud poliitiline minister on sama puu viljad.

Seltskondades, kus on kõne alla tulnud sundüürnike elu ja Tallinna elamuehitusprogramm "5000 eluaset Tallinna", olen kohanud vaid mõistvat suhtumist. Enamus tunnistab, et saab aru ülekohtust, mida riik sundüürnikele tekitas. Vanasõna kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad ei kehti inimsaatuste puhul. Muidu kordaksime ju poliitikat, mis tegi ühest vuntsidega tõmmust mehest läinud sajandi suurima mõrtsuka.
Sundüürnike probleemi me lahendame. Seda nõuab vajadus anda kord hingerahu nendele 80 protsendile eesti elanikest, kes muretsevad kaduva õigluse pärast. Tallinnas on 2119 omanikele tagastatud maja 14 569 korteriga, kus elab 44 650 inimest. Uue elamispinna taotlejatena on arvele võetud 4500 leibkonda 12 000 liikmega. Esmakordselt paistab nende murele leiduvat lahendus.
On süüdistatud, et sundüürnike probleemi lahendamine elamuehitusprogrammi kaudu on liiga kallis, raisatakse maksumaksja raha. Mind hämmastab varjatud stalinistide enesekindlus, kes aastal 2002 õigustavad inimeste küüditamist nende kodudest. See tigedus tuleb neutraliseerida, sest meie ise ja meie lapsed vajame moraalset ühiskonda.
Moraalitus tabab bumerangina selle lendulaskjat. Ühiskondlik ükskõiksus sarnaneb narkosõltuvusele, mida on raske, sageli võimatu ravida. Aastaid korrutatud laarilik leitmotiiv, et inimesed on poliitikast väsinud, kannab vilja. Valijate arv väheneb aasta-aastalt. Ei leita aega vastata oma kodupaiga tulevikku puudutavale küsitlusele. Kuid siiski aimame riigi poliitilises elus uut hingamist. Ametnikud ei esine enam avaldustega lollist rahvast, kes midagi ei mõista ning kelle arvamusel pole kaalu. Ametnikkond hakkab jälle inimese poole vaatama. Aga vastastikuse usalduse taastekkimine nõuab aega.
Eesti otsib peale isamaalist ajuloputust enesele omast tõde ja õigust. Väärtushinnangud muutuvad. Ühtäkki saab selgeks, et jommispäi ülekäigurajal jalakäija allaajanud rullnokk ja tuhanded inimesed koduta jätnud poliitiline minister on sama puu viljad. Riik esitab süüdistuse mõlemale, ja kohus karistab neid.
Julgen loota, et sammud, mille Tallinna Linnavalitsus astus sundüürnike hullumeelse olukorra lõpetamiseks, kannavad vilja. Sundüürniku ainus lohutus on lootus võrdsele kohtlemisele ja lootus elada riigis, mida ei jagata nagu ahjust võetud õunapirukat. Inimesed usuvad meisse. Meie toetajad ei ole elus kibestunud heidikud, vaid tublid ja töökad eesti inimesed, kelle lapsed kandsid tervendava tuulepuhanguna läbi Tallinna äritänavate rahvariiete vikerkaarevärvides laulutuld. Meie toetajad on kodu ja usu oma riiki tagasi saanud sundüürnikud, ja noored pered, kellele elamuehitusprogramm "5000 eluaset Tallinnasse" tõi kaasa korterihindade normaliseerumise. Meid toetavad inimesed, kelle jaoks suurimad väärtused elus on tõde ja õigus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)