Kiratsev põld ootab tööd

Küllap mäletatakse niiskete ja vihmaste ilmadega sügist, mis viis põllumeeste saagi ja ühtlasi halvendas toodangu müüki. Põllumajandus ei ole niisugune tootmisharu, millele võib katuse peale tõmmata ja sooja õhu sisse lasta.  Põllumehed peavad pidevat võitlust loodusega – ühel aastal jääb põllumees peale, aga teisel saab loodus oma tahtmise.

Kevadkülv saab katsumuseks

Sügisel jäi põllumeestele esialgu mulje, et valitsus ruttab neile appi. Põllumeestele kaasa tundvaid  artikleid võis lugeda mitmeski lehest. Kriitiline olukord pole aga kuhugi kadunud. Tulenevalt tänasest situatsioonist võib lähiajal Eesti maaelust kaduda ligi 800 tootjat.

Olulisi raskusi tekitab tänavune kevadkülv, sest suur osa põllumehi ei suuda oma tahtmisest hoolimata teha kevadtöid ega katta kulutusi väetiste, seemnete ja mürkkemikaalide ostmiseks. Ometi hoiab valdavalt just põllumajandus maaelu ülal. See, et küladesse kiiged kerkivad ja külaseltsid tekivad, on tore, aga mis kasu sellest on, kui maal pole tootmist ega noori inimesi? Kas kiikedel jäävadki õõtsuma auväärsed pensionärid?

Poliitikutel on viimane aeg lõpetada vahetegemine väike- ja suurtootjate vahel. Nad on kõik ühtmoodi põllumajandustootjad. Nad kõik elavad maal, tehes samaväärset tööd. Ometi on riik pikki aastaid suhtunud tootjatesse erinevalt, toetades kord väiketootjaid ja jättes suurtootjad abita, ning siis jälle vastupidi. See tähendab ju otsest vastasseisu tekitamist ja maatootmise lõhkumist. Aeg on mõista, et nii väike- kui ka suurtootjad töötavad maal selle nimel, et nii linna- kui ka maainimese lauale jõuks eestimaine piim, liha ja leib.

Rikkus tuleb vaid tootmise kaudu

Praegu valitseb raske olukord kogu riigis. Laekumised eelarvesse vähenevad drastiliselt. Loodetud eksporditõus on jäänud tulemata. Uuendusest, moodsa sõnaga „innovatsioonist“ on kõneldud juba 1990. aastatest alates. Nüüd oleme uutmiste ja reformidega jõudnud ristteele.

Kas tõesti peavad meid aitama lastetoetuste kärpimine, pensionide külmutamine jne? Kardan, et need meid paremasse tulevikku ei vii. Riigikassasse saab raha jõuda vaid uute väärtuste loomisega, tänu tootmisele ja veelkord tootmisele. Põllumajandus on väikeriigi jaoks üks kandvamaid tootmisharusid. Mis sest, et sellega tegeleb praegu vaid 4% elanikkonnast. Eesti ei saa kunagi nii rikkaks, et oleksime suutelised elanikkonda varustama vaid sisseostetava toidutoormega. Iga riik, kes tahab hoida oma strateegilist toidutagavara, peab ka ise sellesse tootmisharusse panustama.

Lahendused põllumajanduse raskest olukorrast väljatoomiseks peavad tulema Riigikogust ja valitsusest. Loodan siiralt, et  Toompeal tajutakse hästi, milliste tõsiste valikute ees täna seisame. Soovitaksin riigivalitsejatel mõelda igipõlisele põllumehetarkusele: kui üks kord valesti mõõdad, siis ei lõika üheksa korda midagi. Eestil on siis lootust, kui omatoodetud leib ikka ja alati meie kõigi laual on.

.

[ESILETÕSTE]  Põllumeeste põline tarkus: kui üks kord valesti mõõdad, siis ei lõika üheksa korda midagi.

TOOMAS PAUR, Keskerakond

Jaga |