Valijamehe seiklused presidendirallis

UNO SILBERG,      03. oktoober 2001


Tallinna presidenti valima sõitnud valijamehele ei saadetud isegi kutset Estoniasse. Täpsustava telefonikõne peale küsis valimiskomisjon, kas valijamehed ise lehti ei loegi. Seal olevat kõik kirjas. Valijamehed tulevad kokku kutsumatagi, sest seadus kirjaliku kutse saatmist ette ei näe. Kas seaduses oli kirjas, et valimiskogus ei tohi Eesti hümni mängida, lehed ju ka ei kirjutanud.

Esimene üllatus tabas mind kohe, kui olin Kose valla valijameheks saanud. Harju maavanem kutsus ametlikult Saku mõisa oma erakonnakaaslasest presidendikandidaadiga kohtuma. Jalustrabavaks osutus asjaolu, et kutse oli maavalitsuse paberil ja sisaldas vähemalt kolme lõplikku tõde:

1. kavandatav tulevane president Toomas Savi oli maavanemaga samast erakonnast;
2. kutse tegi maavanem isiklikult;
3. kuigi maavanema poole pöördus mitu presidendikandidaati valijameestega kohtumise sooviga, tegi maavanem riigi ja maakonna huvide esindajana vaid ühe endale kasuliku valiku.

Ma ei tea, kas keegi valijameestest ka kohtumisele jõudis, aga hea seegi, et valijameeste tulevaste otsuste eest nii ühemõtteliselt maakonna tasemel seistakse.

Arvamus ilma arvajalt küsimata

Järgmise "abistava" käe ulatas Eesti Päevaleht. Nimelt võisid paljud valijamehed oma nime taga uudistada enda eelistusi. Eelistused ei vastanud tegelikkusele ning minu käest näiteks ei olnud keegi seda küsinudki. Otsuse valijameeste eest oli teinud keegi ülevalt poolt.
"Abikätt" jagus ka edaspidi küllaga. Eriti abivalmis oli meedia mõne väljavalitud kandidaadi suhtes, kelle kohta avaldati juttu ja pilte külgede kaupa. Erinevaid fotosid ja külgi üksikust kandidaadist näidati kohe nii palju, et teistele ei jätkunud midagi.
Imeline kokkusattumus juhtus ka info kojukandes. Nõiavitsa väel jõudsid kohale ainult ühe osapoole presidendikandidaatide erinevad kirjutised, raamatud ja meened. Kurbusega pean nentima, et valituks osutunud kandidaadi ja opositsiooni teise presidendikandidaadi käest ei saanud allakirjutanu ühtki meenet ega kirjutist. Kahju! Ju nad kuhugi toppama jäid.
Kokkuvõtteks ei saa ma tagasihoidliku tähelepanu pärast nuriseda, sest kaks praktilist ja südant kosutavat suveniiri jäid siiski valijameheks olemist meenutama. Esimene ulatati mulle Estonias valimiskomisjonist valijameeste registreerimisel. See oli väike, aga väga ilus kileümbrisega ning haaknõelaga ühendatud nimeline rinnasildike. Väga praktiline, kuna vähemalt sel päeval Estonia sees ning selle lähiümbruses tundsid turvamehed sinus ära valijamehe.

Sööma kutsuti küll

Teine ja ühtlasi ka viimane ametlik paber, mis valimiskomisjonist ulatati ja mida ma kindlasti alles hoian ning ka lastelastele näitan, kutsus austatud valimiskogu liikmeid kella 10-st kuni 18.30-ni keha kinnitama garderoobi kõrval asuvas kohvikus ja saalist vasakul pool.
Paberilt ei selgu muidugi, mitme aasta jooksul selline soodustus kehtib, kas järgmiste valimisteni või pikemalt. Samas on kurb, et kõik valijamehed ei saa kaugelt Eestist iga päev seda hüve kasutada, aga vähemalt pealinna ja selle lähiümbruse valijameestel on tuntav eelis. Kuigi jah, rahakotile paneb see küll paraja põntsu, kuna hinnad olid sootuks soolased ja paljudel jäi juba presidendi valimispäeval kõht tühjaks.
Võib-olla oli tühi kõht kellegi (ülalpoolse) kaval nõks ja omaette eesmärk mõjutamaks valimistulemusi, aga mine võta kinni. Vaatamata valijameeste imelistele seiklustele on meil nüüd uus president ning tervist ja jõudu talle edaspidiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)