Ja veskikivid jahvatavad…

Milla Järvamaalt,      30. aprill 2003


Nüüd on meil taas uus valitsus, uued lootused ja uued lubadused. Teeme korra majja, tõstame laste toetusi, pensionäride pensione jne. aga lõppude lõpuks ei tule mitte midagi - olen selles veendunud. Aga ikka tahaks ju uskuda, et ka meie silmad veel kunagi natuke paremat elu näeksid. Aga enam kui seda tahame me kindlasti kõik, et meie lastel ja lastelastel kõik hästi läheks. Sellepärast tuligi soov teie lehe kaudu uuele valitsusele paar küsimust esitada.
Kas vanaemad tõesti peavad töötama 63 eluaastani, kui noortelegi tööd ei jätku? Ehk oleks mõttekam, kui nad selles vanuses oma lastelaste kasvatamisele pühenduksid? Emad-isad peavad praegusel kiirel ajal tihti lapsehoidjaid palkama, seda tööd võiksid ju edukalt oma vanavanemad teha. Paraku käivad vanaemad tööl ja pisipõnnid peavad halvimal juhul omapäi olema. Mida suuremaks nad üksi olles kasvavad, seda suurem on oht kuritegelikesse kampadesse sattuda.
Miks riik ei aita seaduslikult lahutatud naistel otsida taga oma eksmeest, kes kasvavatele lastele alimente ei maksa? Siin oleks vaja kord majja lüüa. Seda ehk kolm RRR-i suudavad?
Kas teil tõega on süvenenud arusaam, et peale aastaseks saamist tahab laps vähem süüa ja riideid? 1,5 - 2 aastasele lapsele maksavad papud 500 krooni, kannab neid aga vaevalt kaks-kolm kuud. Vanasti eksisteeris ilmatarkus: väikesed lapsed väikesed hädad, suured lapsed suured mured. Kas nüüd on midagi teisiti?
Kas see ka tõstab rahva iivet, kui ema lapsega kodus olles tööstaaþi ei saa, vaid ainult mingisugust koefitsienti…? Seda veel enamuses noored naised ei tea!
Saan aru, et elame uuenduste perioodil aga 12 aasta jooksul oleks ikka võinud juba paremuse poole muutuda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)