Josef K. kafkalik maailm tänapäeva Eestis

Kafkalik müsteerium tundub utreeritud ja võimatu. Raske uskuda, et midagi nii absurdimaigulist nagu Josef K. süüdimõistmine, võiks tavaelus toimuda. Ent tegelikult on surematu teos otsekui elust enesest maha kirjutatud. Pärast süüdimõistmist kahes kohtuastmes ning süüdistuses, mille sisu jääb nähtavasti ebaselgeks nii karistust nõudnud prokurörile kui ka kohtunikele, tunnen end elavat sarnaselt „Protsessi“ kummaliselt nihkes maailmas, ainult et tegevus toimub tänapäeval Eesti Vabariigis.

Räägitakse,

et Eestis peetakse kohut nn „võistleva menetluse“ põhimõttel. Pooled peaksid olema võrdsed ja otsuse teeb sõltumatu kohtuvõim. Võistlev kohtumenetlus peaks välistama ka kohtu manipuleerimise meedia abil, süüdistatavat kahjustava teabe lekitamise, rahva õiglustundele rõhumise, avalikule arvamusele apelleerimise jne. Kahjuks vaadatakse võistleva menetluse põhimõtete rikkumisele sageli läbi sõrmede. 

Missugusest poolte võrdsusest saab olla juttu, kui kohtueelset menetlust juhib süüdistus, kel on ülisuured õigused, näiteks isikut pealt kuulata, jälitada, varjatult jälgida, läbi otsida, ilma kohtu loata kahtlustatavana 48 tunniks kinni pidada, kohaldada elukohast lahkumise keeldu, üle kuulata, vastandada, tõendeid koguda. Kaitsja õigused on ebaproportsionaalselt tagasihoidlikud ning ta jääb tõrjutud advokaadiks, keda protsessil talutakse vaid seetõttu, et menetluskorras on nii ette nähtud. Seega on võistlev kohtumenetlus paljus pelgalt näiv, mitte tõeline. Süüdistajat ja kaitsjat võib võrrelda Hulki ja Miki-Hiirega, sest kaalud erinevad kordades.

Meedia,

kes eriti semmib erinevate korrakaitseinstitutsioonidega, on meil muutunud kohtupidamisel oluliseks kaalukeeleks. Kui õhtust õhtusse kõigis uudistekanalites korrutatakse, et kohtu all on kriminaalne keskerakondlane ning avalikkuse huvid nõuavad tema süüdimõistmist, pole põhjust kahelda survetavaldava meediakajastuse tõhususes. Ka kohtunik on inimene ja vaatab õhtuti telerit. Kaitse nõrk positsioon ja meediarünnakud otsustavad avalikkuse huviorbiidis püsivas kohtuasjas süüaluse saatuse kindlamalt kui tunnistajate ütlused või kinnitust leidnud faktid. Avaliku elu tegelased mõistetakse süüdi Eesti Ekspressis, „Pealtnägijas“ ja „Radaris“ ning kohtulikule menetlusele jääb otsus vaid vormistada.

Minu protsessis

oli olukord sarnane. Ei aidanud seegi, et Ivor Onksion, kelle kuritööle kihutamise eest mulle tingimisi karistus mõisteti, kinnitas tunnistusi andes, et ma pole teda ei sõna ega teoga sundinud võõrasse meilboksi tungima. Ei loetud usaldusväärseks ka minu ütlusi. Meie tunnistused arvati ebapädevateks, aga prokuröri kinnitus, et kihutamine kindlasti toimus, vaatamata tõendite puudumisele, osutus vettpidavaks. Võistlev menetlus toimis seekord tugevama õigusest ja avalikkuse ootustest lähtuvalt.

See kohtusaaga

on lõpule jõudmas – alustades ma ei suutnud uskuda, et mind võidakse alusetu süüdistuse põhjal karistada. Hiljutine Riigikohtu otsus võtta antud asi menetlusse annab siiski veel lootust võistleva  kohtupidamise võimalikkusele.

Esiletõste: Avaliku elu tegelased mõistetakse süüdi Eesti Ekspressis, „Pealtnägijas“ ja „Radaris“ ning kohtulikule menetlusele jääb otsus vaid vormistada.

Jaga |