Vabariigi aastapäev sai peetud vormiliselt. Aga sisuliselt?

Kõigepealt tema üleskutse: „Teeme meie sajandaks aastapäevaks Eesti korda. /.../ Teeme meie oma sajandijuubeliks metafoorilise torni, mis särab ja paistab kaugele oma /.../ leidlikkusega /.../. /.../ Me jõuame Eesti suurte eesmärkideni siis, kui me ühiselt nõu peame. Kas juba loodud Rahvakogu foorumil või mõnes teises kohas." Väga õiged ja toredad sõnad! Meie palgalised poliitikud peaks selle üleskutse võtma oma esmaseks tööülesandeks. See oleks kui presidendi käsk igale meie kõrgemale poliitikule ja ametnikule.

Olen viimase 20 aasta jooksul kirjutanud paljudele poliitikutele ja kutsunud neid Varblasse, et siin mõned tunnid koos rahvaga mõtteid vahetada ning meie mured ja ettepanekud ära kuulata. Kahjuks pole sellist kohtumist veel toimunud. Enamikule kirjadele pole isegi vastust saanud. Presidendikantselei vastab formaalselt 5-6 reaga.

Loodan, et rahvasaadikud võtavad presidendi soovitust rahvaga nõu pidada neile antud käsuna. Siis ehk maarahvas hakkab lõpuks oma saadikuid nägema. Kas see oleks liigsuur tahtmine, et iga Riigikogus esindatud erakonna väike seltskond aasta jooksul külastab ühel korral iga valda? Samuti võiks ka maavanem igal aastal kohtuda iga valla rahvaga vähemalt ühel korral.

Presidendi teine suur mure: „Teame, et vähese sündimuse ja eluea pikenemise tõttu peab juba 2018. aastal kolme inimese tööst piisama viie inimese ülalpidamiseks. Nende töötajate õlule jääb siis kogu me toetuste süsteem, kogu meie riigi ülalpidamine." Pensionärina küsiksin täienduseks: Kui palju on viimase 20 aasta jooksul lahkunud Eestist tööjõulist rahvast, kes oma tänase tööga toodavad teistele riikidele rikkust, lisandväärtust? Tööjõuliste ja sigimisvõimeliste inimeste lahkumine riigist on Eesti kõige kurvem ja ohtlikum arengusuund.

Ma ei saa aga nõustuda sellega, et tulevane töötegija peab oma töövaevaga toitma pensionäre. Kunagi on kirjutatud, et iga inimene loob ja jätab oma eluaegse tööga ühiskonnale väärtust sellisel hulgal, mille arvel võib ta muretult elada saja aastani; kui elupäevi on rohkem, alles siis hakkaks ta elama teiste töö arvel. Meie häda on hoopis selles, et tänaste pensionäride kunagine ühiskonna kätte jäänud rikkus on raisatud ja sulide kätte sattunud. Tänaste töötegijate poolt loodud lisaväärtuse omastavad kapitaliomanikud, see võetakse dividendidena välja või lihtsalt raisatakse-praalitakse maha. Tööga loodud lisaväärtuse suurem osa peab jääma riigi-ühiskonna kätte ja selle arvel saaks pensionäridele normaalset, inimväärset pensioni maksta.

Presidendi kõnekirjutajad on lasknud sisse ühe väga tõsise apsaku: „Nooremad me seast ei teagi, et vanasti ümbritses me rannapiire okastraat." Minu teda Haapsalust Läti piirini okastraati polnud. Kui nüüd seda rannajoont läbida, siis leiab sealt sadu silte „Eravaldus. Edasiminek keelatud". Mõni magistrant võiks uurida, kuipalju oli punasel ajal okastraadiga rannajoont ja kuipalju on täna keelusiltidega rannaala.

Kõiki aastapäeval tehtud tegemisi pean vajalikuks. Kätlemine tuleks aga lõpetada. Isamaalisele kasvatusele see positiivselt ei mõju. Mõned kriitikud saavad avaldada arvamust seltskonna riietuse kohta. Mis hilisematest targutustest kasu? Kui kogu seda tseremooniat nimetada „pingviinide paraadiks", siis on see nende toredate lindude otsene solvamine. Pingviinid võtavad pika rännaku ette selleks, et liiki säilitada. Ma ei oska kuidagi arvata, et kogu see õhturõivastuse näitamine tuleks kasuks eesti rahva säilimisele. Pigem see solvab vaesemat rahvast, kes senisest rohkem hakkavad mõtlema sellele, kuidas välismaale elama asuda.

Jääme lootma, et riiklike tähtpäevade tähistamisel lisanduks enam isamaalist hõngu ja hoiakut. Rohkem peaks näha olema meie riigilippu. Kui juba täna alustada isamaalise kasvatuse tõhustamist , siis ehk aasta pärast on mulje ilusam. Miks on meie koolides nii vähe noorkotkaid ja kodutütreid?

MANIVALD MÜÜRIPEAL, pensionär Varblast, Pärnumaa

Jaga |