Eesti ajakirjandus kasutab psüühilist vägivalda

SIRJE KINGSEPP,      24. oktoober 2007


Uudis, et Eesti on rahvusvahelise uurimuse põhjal tunnistatud pressivabaduselt kolmandal kohal olevaks riigiks maailmas, tekitas minus mõningase nõutuse ja eelkõige sundis küsima: „Mille alusel?" Me ise ju kurdame kogu aeg, et ajakirjandus on ühekülgne ja kollane ning teenib oma investorite ja võib-olla isegi mõne partei huve. Pressivabadust nagu oleks, aga midagi oleks nagu puudu ka.

Võiks vaadata, mida tolles uurimuses välja toodi. Ühe osana on kirjeldatud blogimisvabadust ehk, teistpidi öeldes, blogimise keelamist ja interneti piiramist.

Blogimisega on meil tõesti korras – ükski riigiametnik ei tule mulle ütlema: „Pane oma blogi kinni!" Kõik, kes soovivad, võivad seal kirjutada, mida süda igatseb.

Kui keegi ongi oma blogi kinni pannud, siis on see tulenenud pigem kommenteerijate aktiivsusest. See, miks meil on niivõrd aktiivseid kommenteerijaid, et inimene nende kriitikat välja ei kannata, on pigem moraalituse kui sõnavabaduse näitaja. Viimane blogija, kes kommenteerijate surve all murdus, oli SL Õhtulehe ajakirjanik, kes polnud harjunud, et lugejate kommentaarid võivad ka ajakirjanikku tabada. SL Õhtulehes võib rahulikult kirjutada artikli kellestki, ja seejuures isegi mitte ajakirjaniku nime ära tuua, piisab vaid ajalehe nimest. Kuuldavasti kasutavad SL Õhtulehe ajakirjanikud ebameeldiva info hankimiseks telefone, mille numbrinäit ei vasta tegelikule, mistõttu neile ei saa isegi tagasi helistada, kui selleks soov tekib, rääkimata võimalusest ajakirjanik otseselt läbi sõimata.

Ajakirjandus sõjas ja rahus

Aga tulles tagasi selle rahvusvahelise uurimuse juurde, märkigem, et selles on eraldi peatükk "Sõda ja rahu", kus kirjeldatakse sõjareporterite tööd. Seetõttu, et Iraagis käib sõda ning reporteritel on seal ohtlik olla ning aeg-ajalt on ka keelatud filmida, saab Iraak halvad punktid. Justkui oleks iraaklaste otsustada, kas nende maal viibib sõdureid, ja nagu nad ise oleksid valimistel sellise valitsuse püsti pannud. Kuidas oleks aga miinuspunktidega okupeerivate riikide kontosse?

Ajakirjandusvabadusele ei tule abiks ka reporterite rahuajal vangitoppimine ja tapmine või millestki kirjutamise keelamine. Venemaal tapetud Anna Politkovskaja ei võimalda rääkida ajakirjandusvabadusest. Siinkohal võiks aga öelda, et isegi Pronksisõja ajal lasti meil Venemaa ajakirjanikke rahumeeles oma reportaazhe teha, neid ei aetud ära.

Kas meil keelatakse kohalikel ajakirjanikel kirjutada mõnel teemal? Ajakirjanikud, see küsimus on esitatud teile!
Olen pigem kuulnud, et meil ajakirjanikel „soovitatakse" kellestki või millestki kirjutada. „Soovitus" on ju positiivne, võrreldes keelamisega. Hoolimata sellest, et „soovituse" taha on tavaliselt peidetud keeld kirjutada asjast teistpidi.

Miks kirutakse „lapsajakirjanikke"?

Aga miks on eestlastel kombeks kiruda oma ajakirjandust ja nn lapsajakirjanikke? Ilmselt peitub vahe kultuuris üldisemalt. Lääne kultuuri seisukohalt oleme tõesti vabamast vabamad. Ütleme, et Lääne ajakirjanduse juured asuvad 15. sajandis, kui Gutenberg leiutas trükikunsti, ja sealt edasi on toimunud Euroopas meedia areng, millel on olnud mõningaid tagasilööke erinevate rezhiimide tsensuuri näol.

Eestlaste endi tehtav massimeedia on suure osa ajast eksisteerinud nõukogude aja "viljastavates tingimustes". Millal üldse on Eestis olnud ajalehti, mille sisulised omanikud on olnud eestlased? Tuleb meelde Jannsen ja lühike periood pärast taasiseseisvumist. Aga praeguseks hetkeks on meil Eesti omanike käes vaid Eesti Ekspress koos Maalehega ning mõned väiksema tiraazhiga lehed.

Sisuliselt puudub meil päevaleht, mille eesmärk oleks rahuldada keskmisest nõudlikuma maitsega lugejat. Niikaua kuni ajalehtede siht on kasumit teenida, tehes seda sensatsioonide kirjeldamise kaudu, on alati keegi, kellele ajakirjanduse "vabadus" teeb isiklikult haiget.

Seepeale mulle meenub Weberi definitsioon riigist: riik on monopol, kel on ainuõigus kasutada vägivalda.

Meie ajakirjandus on riik riigis, sest ajakirjanduse õigus kasutada psüühilist vägivalda on peaaegu sama suur kui riigil. Aga see ongi probleem, mis ületab paljude inimeste moraalipõhimõtted.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)