Inimkeskse poliitika poole: ehitagem sildu, mitte seinu!

SIIRI OVIIR,      18. oktoober 2006


16 aastat tagasi, ühel aprillikuu pühapäevaõhtul kutsus sõjajärgse Eesti esimeste demokraatlike valimiste järel moodustatud kõrgema seadusandliku kogu poolt volitused saanud peaminister Edgar Savisaar mind Toompea lossi. Sellest õhtust algas minu kui poliitiku jaoks kõik. Algas uus elu koos tohutu vastutuse ja kohustustega. Algas minu elu huvitavaim aeg.

Kolm päeva hiljem, 25. aprillil 1990 hääletas tollane Ülemnõukogu mind sotsiaalhooldusministriks.
Poolteist aastat hiljem, 12. oktoobril 1991, kogunes toonasesse Ametiühingute Majja Eesti Rahva-Keskerakonna Asutav Kogu. Koos oli hulk tarku ja mõnusaid, vastutustundlikke inimesi. Kokkutulnutest 204 astus vastloodud erakonna liikmeks, valiti erakonna esimees ja 11-liikmeline juhatus.
Asutav Kogu pani paika Keskerakonna vundamendi: toetuda arvukale keskklassile ja nõuda sotsiaalset õiglust. Olime veendunud toona ja oleme veendunud ka täna, et mitte kellegi õigusi ei tohi teostada teiste arvel. Väga tähtis oli ka seisukoht, et tegemist on kodu-Eesti erakonnaga.

Eesti erines vanadest demokraatiariikidest

Me ei hakanud otsima ideoloogiliste mõttevoolude eeskujusid välisriikidest, seda enam, et meie üleminekuperioodi olud ja probleemid tunduvalt erinesid vanade demokraatiariikide omadest.
Nüüd, politoloogiliselt haritumana, võin kinnitada, et meie kõigi sotsiaalliberaalne lähenemine ja mõtteviis oli see, mis meid ühiste otsusteni kandis. Täna on Eesti Keskerakond Euroopa Liberaal-Demokraatliku Reformipartei liige. Ja uskuge mind, töötades nüüd juba üle kahe aasta päev päeva kõrval koos Euroopa liberaalidega, tunnen end sama hästi kui teie keskel: me mõtleme ühes suunas. Ultraliberalismi ega libertaanlust tänase Euroopa liberaalide ja demokraatide hulgas ei toetata.
Esindades Keskerakonda Euroopa Parlamendis, on mul võimalus hinnata Eesti poliitikat pisut kaugemalt. Pilt, mis Eestile avaneb, on kahetine. ?helt poolt paistame silma kiire majandusarenguga, andes silmad ette nii mõnelegi vanale Euroopa Liidu liikmesriigile. Teisalt ei ole meie poliitiline kultuur jõudnud oma arengus kaugemale puberteedieast. Just viimane pilt teeb nukraks.

Demokraatia nõuab aega ja vaeva

Mulle näib, et oleme jäänud pidama tasemele, kus ärategemine on muutunud põhivahendiks. Just ärategemine, mitte asjadest rääkimine, oma vaadete selgitamine ja arutelu, kus respekteeritakse ka teiste lähenemisnurka.
Demokraatia on kõige raskem, kõige rohkem aega ja vaeva nõudev valitsemisviis. Seda teati juba Vana-Kreekas. Et demokraatia oleks tõepoolest viljakas, vajab see kõikide osavõtjate asjatundlikku süvenemist, nõuab oskust ära kuulata erinevaid seisukohti, püüdu vaidluste abil jõuda konstruktiivsete otsusteni.
Demokraatliku kodanikuühiskonna taassünni valu kogevad kõik nõukogude rezhiimi varjust pääsenud Ida-Euroopa riigid. Eesti ei ole siin erand. Kuid see ei tähenda, et Eesti ei võiks oma arengus pakkuda eeskuju. Seda enam, et oleme saanud keelesuguluse ja kultuurilise läheduse tõttu jälgida Soome ühiskonna ja poliitilise maastiku toimimist.

Eestis on kujunenud olukord, kus ühelt poolt jutlustatakse inimesest kui kõrgeimast eesmärgist, kuid praktikas suletakse ta iseenda võimaluste ringi, jäetakse võitlema ellujäämise või oma koha eest, lausa õhutatakse seesugust nn läbilöögistrateegiat.
Selline lähenemine, olgu teadlikult deklareeritud või varjatult viljeldud, ongi Eesti ühiskonna lõhenemise peamine põhjus. Selline vastandamise ja väljalülitamise ideoloogia – meenutagem vaid 1990ndate alguse „Plats puhtaks!"-loosungit ja selle hiljutist kordust „Kommarid ahju!" näol – ei puuduta ainult üksikisiku tasandit, vaid laieneb tervetele sotsiaalsetele rühmadele.

Seenioride põlvkond säilitas pinna rahvuslikuks taasärkamiseks

Aastaid on meil tulnud seista selle eest, et pensionäridele laieneks demokraatlikus kodanikuühiskonnas ja õigusriigis kehtiv võrdse kohtlemise põhimõte. Mäletan hästi 1990ndate algupoolt, kus pensionimaksmist ja pensionäre ümbritses üleliigsuse alandav õhustik. Just siis venitati iseenesest paratamatud põlvkondlikud vahed kuristikeks. Neil aastatel „leiutati" halvustavad hüüdnimed, mida laiendati kõigile põlvkondadele, kes nõukogude ajal jäid Eestisse, taludes ideoloogilist surutist ja repressioone, kuid kohanedes oludega, selleks et vähemalt elu Eestis ei katkeks.
Tänu neile, tänu tänasele seenioride põlvkonnale, meie vanematele ja vanavanematele hoiti see maa elamiskõlbulikuna, säilitati pinnas uueks rahvuslikuks ärkamiseks. Ja ma olen uhke, et sedavõrd paljud sellest põlvkonnast toetavad meid.

Uus president peab haavad parandama

Ent sellised vastandused ei ole kuhugi kadunud. Selle tõi teravalt esile ka hiljuti lõppenud presidendivalimise kampaania. Kui inimese iga tõstetakse valimisloosungiks kui süüdistus, kui kogu valimiskampaania mütologiseeritakse hea ja kurja, tuleviku ja mineviku heitluseks, siis tuleb tõesti küsida: kas selline Eesti on jätkusuutlik?
Uus president on lubanud rahva taasühendada. Ent enne tuleb läbi käia pikk tee tekitatud või lahtirebitud haavade parandamiseks. Ja need haavad on löödud eestlaste endi poolt üksteisele. Ma ei peatuks siinkohal pikemalt lõhel, mis on kaasnenud restitutsioonilise omandireformi dogmaatilise rakendamisega. Seegi on järjekordne peatükk eestlaste lõhestamisest.

Venelaste isoleerimine toidab idanaabri propagandamasinat

Mind paneb muretsema ka jätkuvalt distantseeruv või koguni isoleeriv suhtumine Eesti venekeelsesse elanikkonda. Justkui enesestmõistetavaks on saanud, et arvamusuuringutes tehtav vahe eestlaste ja venelaste hoiakute vahel võimendatakse poliitiliseks omakasuks ning kantakse üle rahvustunde pinnale. Nii on see pidevalt kordunud, kui mõõdetakse ühe või teise valitava kandidaadi või ühe või teise erakonna toetust venelaste ja eestlaste hulgas. Eesti avalikkust on järjekindlalt „töödeldud" venesõbralikkuse ohtlikkusega, mängides nõnda kätte kaardid mitte ainult rahvusäärmuslastele, vaid ka idanaabri propagandamasinale.
Et senine integratsioonipoliitika on töötanud paljuski tühikäigul, näitavad kas või pingete üleskruvimine mälestusmärkide ümber; keeleliselt, aga ka väärtushoiakuliselt isoleeritud kahe suhtlusruumi rööbiti eksisteerimine ning suure osa siin sündinud noorema venekeelse põlvkonna võõrdumine Eestist Euroopa ja muu maailma kasuks. On hea meel, et vähemalt meie erakond on suutnud poliitiliselt integreerida suure osa venekeelsest kodanik- ja elanikkonnast.

Keskerakond tagab sotsiaalset tasakaalu ja riigi stabiilsust

Keskerakond on oma viieteistkümne tegutsemisaasta jooksul püüdnud anda parima, et elukorraldus Eestis ei minetaks sotsiaalset mõõdet. Erakonna kuulumisel valitsuskoalitsioonidesse on esiplaanile nihkunud ühiskonna n.ö pehmed väärtused: sotsiaalne tasakaal, ühiskonna- ja riigisisene stabiilsus ning turvalisus. Meie partnerid, aga ka oponendid on mõistnud, et Keskerakonda Eesti ühe suurima erakonnana (kelle valijaskonnaks on kogu viieteistkümne aasta jooksul olnud stabiilselt neljandik ühiskonnast) pole võimalik ignoreerida. Iga selline katse on üksnes süvendanud tasakaalutust ja poliitikaga rahulolematust.

Meie juured on Rahvarindes

Oleme inimlähedane tasakaalu-erakond. Meie juured on Rahvarindes – rahvaliikumises, mis vältis äärmusi, otsis vaistlikult keskteed, püüdis erinevatest huvidest leida ühisosa. Ma ei kahtle, et tänagi iseloomustab Keskerakonna pürgimusi humanistlik mõõde.. Poliitiline küpsus eeldab oskust lahutada objektiivne koostöövajadus subjektiivsest solvumisest.
Sotsiaalse orientatsiooni ja tasakaalu-printsiibi kõrval tahaksin rõhutada veel üht inimkeskse poliitika tunnust – eneseväärikust. Nii nagu eneseväärikas inimene ei tee endale hinnaalandust mis tahes suhtluses, nii säilitab ka eneseväärikas erakond mis tahes olukorras taktitunde, ei ela välja oma komplekse ja lüüasaamisi, ei ihu võitja või kaotajana kättemaksu, vaid kindlal meelel järgib seatud sihte.
Inimkeskne poliitika saab olla ainult selline poliitika, milles säilitatakse õigus suveräänsele ühiskonnas osalemisele ja piisav ruum nii erakonnasisese kui ka erakondadevahelise dialoogi pidamiseks. Erakondadesse kuulumine peaks saama Eestiski kodanikuaktiivsuse normaalseks nähtuseks, mitte pideva nõiajahi objektiks.
Ehitagem sildu, mitte seinu! Selle juhtmõttega olen poliitikas töötanud, sellisena näen ka meie erakonda ja tahaksin näha kogu Eesti poliitikat.

(Keskerakonna asutamise 15. aastapäeva kõnest Estonia kontserdisaalis 15. oktoobril 2006)

Esiletõste:

Nii nagu eneseväärikas inimene ei tee endale hinnaalandust mis tahes suhtluses, nii säilitab ka eneseväärikas erakond mis tahes olukorras taktitunde, ei ela välja oma komplekse ja lüüasaamisi, ei ihu võitja või kaotajana kättemaksu, vaid kindlal meelel järgib seatud sihte.

Viimati muudetud: 18.10.2006

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)