Ansipi valitsus – Eesti õudne lõpp või lõputu õudus?

 Seisame silmitsi Eesti ajaloo suurima kriisiga, kuid valitsus pole mitte midagi ette võtnud olukorra parandamiseks, vaid on mitme ebaadekvaatse otsusega muutnud inimeste elu veelgi raskemaks. Reformierakonna majanduspoliitika ja „õhukese riigi“ ideoloogia on viinud meie kodumaa enneolematutesse raskustesse, mille ületamiseks vajame riikliku mõttelaadi muutust. Eesti vajab vahetust. Ainus alternatiiv omakasupüüdlikele ja ebakompetentsetele riigijuhtidele on Keskerakond, kel on reaalsed ideed, kuidas riik kriisist välja viia. Mõjuka opositsioonijõu liidrina on Edgar Savisaar koos teiste majandusteadlaste ja arvamusliidritega püüdnud valitsust korduvalt aidata, pakkudes kuhjunud probleemidele erinevaid  lahendusi. Parempoolsed võimuerakonnad pole aga oma „suures tarkuses“ pidanud vajalikuks kedagi kuulata ning on täielikult pimestatud ka ülejäänud maailmas toimuva suhtes. Selle asemel, et õppida teiste riikide kogemustest ja üle võtta Keskerakonna propageeritavaid euroopalikke lahendusi (astmeline tulumaks, toetuspaketid ettevõtjatele jms), vastandub meie kolmikliit kogu läänemaailmale ning juhib Eestit üha rängemasse auku.

Roosas mullis elav peaminister Andrus Ansip on tänaseks ilmselt viimane inimene Eesti Vabariigis, kes pole olukorra tõsidusest aru saanud. Arvatavasti usub ta endiselt, et oleme ainuõigel teel, ja loeb päevi hetkeni, mil Eesti tema juhtimisel jõuab Euroopa viie jõukama riigi hulka. Kurb reaalsus on, et austatud peaminister võib koos endale ustavate oravatega jäädagi neid päevi ja aastaid ootama, sest tegelikult liigub Eesti sellest ambitsioonikast eesmärgist üha kaugemale.

Täpselt sama sisutühi on Reformierakonna jutt euro peatsest tulekust. Juba viimased viis aastat on Eesti kord alates 1. jaanuarist, kord alates 1. juulist eurotsooniga ühineda üritanud, ning usun, et see „traditsioon“ kestab veel kaua. „Ansipi tõehetkeks“ tituleeritud 1. jaanuar 2011 tuleb minu hinnangul täiesti tavaline laupäev, mil vastuseks endise peaministri  Ansipi küsimusele “Kas siin eurodes maksta ei saagi?“ küsib poemüüja talt vastu: „Kas te ikka olete meie planeedilt pärit või olete tulnukas?“

Ülejäänud koalitsiooniparteid kahjuks ei erine Reformierakonnast vähimalgi määral. Nii Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar kui ka sotsiaaldemokraatide uus juht Jüri Pihl esinevad küll regulaarselt meedias südantlõhestavate avaldustega ning seletavad nagu katkine plaadimängija õigetest otsustest rasketel aegadel, kuid tegudeni pole nemadki paraku jõudnud. Kõik uhked plaanid ja loosunglikud lahendused on jäänud siiani ainult sõnadeks ning Eesti riik loksub nagu väike purjepaat avamerel selles suunas, kuhu tuul seda parasjagu lükkab. Küllap loodavad meie riigijuhid endiselt, et turgu reguleeriv „nähtamatu käsi“ lahendab kõik probleemid justkui iseenesest ja meil tuleb lihtsalt, käed taskus, uut majandusbuumi oodata.

Hoolimata arvamusuuringutest (näiteks viimane avalikustati alles 20. aprillil, mille selge ainuliider on Keskerakond), mis näitavad selgelt, et Eesti rahvas on peaminister Ansipis ning praeguses võimukoalitsioonis tervikuna pettunud, ei tule meie valitsusel mõttessegi tagasi astuda. Olen valmis kihla vedama, et „päikesekuningas“ Ansip ei loobuks peaministri kohast ka siis, kui majanduslangus Eestis oleks 50 protsenti ja töötute arv läheneks poolele miljonile. Ükski diktaator maailma ajaloos pole vabatahtlikult võimust loobunud. Miks peaks uskuma, et Ansip selles küsimuses teistmoodi käitub. Kas Teie ikka veel usute Ansipit?

“Pärast mind tulgu või veeuputus,” ütles tõeline päikesekuningas Louis XIV. Ansipi järel tulnud veeuputus on aga juba käes. Meie valitsus vaatab olukorda nõutult pead vangutades pealt. Kaua võib, kallis eesti rahvas?

TANEL KIIK, Keskerakonna Noortekogu juhatuse liige

Jaga |