Ravikindlustus – sund või kohustus

ANDRES ELLAMAA,      09. veebruar 2005


Vabatahtlikust kindlustusest kirjutasin 23. jaanuari Kesknädalas. Lisan mõtteid ravikindlustuse praegusest määratlusest.

Praegu kehtiv ravikindlustusseadus (§1 ja §2) "reguleerib solidaarset ravikindlustust", "põhineb kindlustatud isikute solidaarsusel" ja kinnitab, et Eesti ravikindlustus "on sundkindlustus".
Praegune seadus on tähelepanuväärne, sest valmis elementaarloogika printsiipe eirates. Algul valmis vorm ja alles siis sisu. Nimelt asutati esmalt Eesti Haigekassa ning alles pärast seda hakati mõtlema, millega see haigekassa tegelema peaks. Kaks aastat kulus ja siis otsustatigi – haigekassa hakkab tegelema solidaarse ravikindlustusega.
Jäägu see seadusekirjutajate teada, mida nad mõtlesid selles seaduses solidaarsuse all. Meist palju arenenumad maad on saanud oma ravikindlustusseadustes läbi ilma selle määranguta.

Tagasiminek nõukogude aega
Praegu on ravikindlustus SUNDKINDLUSTUS ja vastavalt kindlustustegevuse seaduse (06.06.2000) § 7-le on „sundkindlustus õigussuhe, mis tekib, kui seadus sätestab kohustuse tasuda kindlustusmakseid ja riik võtab enesele kindlustusandja kohustused".
Tegemist on ühemõttelise tagasiminekuga sovetiaegsesse Eestisse. Tegelikult on kõigil õigus nõuda piiramatult kõiki arstimisvõimalusi. Et see aga on ilmselgelt võimatu ning puudub tegelikult kohustuste ja õiguste tasakaal, siis hakkab lisaks ravikindlustusele talitlema paralleelne ja hoopiski mitte ausameelne meditsiiniäri.
Teisalt toob odav ja ühtlaselt kättesaadav (või kättesaamatu) avalik teenus alati kaasa selle ala- või – allahindamise. Taoline avalik ja ajakirjanduses aina õhutatav suhtumine tegelikult enam ei paranda olukorda. Lihtsalt tugevamanärvilised arstid-õed hakkavad otsima maad, kus nende oskusi enam hinnatakse, nõrgemad otsivad muu ameti ja kohalejääjad hakkavad kehtestama oma reegleid, mida ummikusse aetud abivajaja on sunnitud aktsepteerima. Kole perspektiiv!

Ravikindlustus kui kohustuslik
Eesti eelmine ravikindlustusseadus käsitles ravikindlustust kui kohustuslikku kindlustust. Nii on see ka enamikus OECD maades. Kohustuslik kindlustus on aga hoopis muu kui sundkindlustus. Kohustuslikuks kindlustuseks nimetatakse kindlustuslepinguid, mille sõlmimise kohustuse sätestab kindlustustegevuse seadus § 6. Lähemaks näiteks on liikluskindlustusseadus, mis käsib meid karistuse ähvardusel sõlmida liikluskindlustus.
Nii istume paratamatult lahendamatu vastuolu küüsis – ühel pool sisult sotsialistlik-riiklik finantseerimissüsteem ning sundkindlustust teostav haigekassa ja teiselt poolt küllalt liberaalne-kapitalistlik, turumajandust mängiv arstiabisüsteem. Nende kahe vastolu ei saa pisiparanduste, määruste ja piiramistega kuidagi leevendada.
Muidugi võib mõni entusiastlik poliitikamees üritada arstide kinnistamist riigitöötajaiks või koguni ametnikeks, kuid kardetavalt see vist enam küll ei õnnestu. Nagu ei saa tõsiseltvõetavaks pidada mõne erakonna väljaöeldud mõtteid haigekassa kaotamisest üldse. Pigem peaks tegelema probleemiga, kuidas viia tasakaalu kõigi arstiabis osalevate õigused ja kohustused.

Haigekassa viperused
Aastate jooksul on ravikindlustuses olnud hulk olulisi untsuläinud asju nagu:
- valitsuse korstnasse kirjutatud miljonid suurettevõtete erastamisel;
- soodusravimite poliitika populism;
- kindlustatu ja mittekindlustatu samastamine;
- haigekassa taasteisendumine sotsiaalministeeriumi ripatsiks;
- haigekassa usurpeeritud võim arstiabi tegelikul korraldamisel ja raviteenuse hindade määramisel.
Ju saaks seda loendit pikendada. Ometi ei saa kinnitada, et see loetelu tähendaks haigekassa lootusetut ja fataalse lõpuga haigust.

Arst peab tundma, mida patsient temast arvab
Peame hindama ka haigekassa senist tööd, mis on ju talitanud Riigikogu kehtestatud seadusi täites. Tegelikult on üles ehitatud päris sobilik asutus kohustusliku ravikindlustuse teostamiseks.
Selline kohustuslik ravikindlustus, mille puhul haigekassa tegeleb kindlustatuga, korvates talle osaliselt või täielikult tehtud ravikulud, annaks ka haigele võimaluse vabaneda vajadusest oodata ravijärjekordades ning otsida lisaraha eest pääsu arsti juurde. Ennekõige on vaja patsient vabastada mitmekordsest koormisest, mis talle tumeda pilvena on kaela vajumas.
Valguskiir on paistma hakanud ja Eesti Haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov ütles ETV möödunud aasta 1. detsembri „Foorumi" saates kuldsed ja patsiendile väga lootusrikkad sõnad:
"Kui perearstid 2. jaanuaril streikima hakkavad ja lepinguid ei sõlmi, siis me lihtsalt katame patsiendile tema kulud seoses perearsti juures käimisega." Korralik ametnik tugines oma mõtteavalduses seadusepügalale (Ravikindlustusseadus §25 (1)).
Annaks taevas, et jaguks tahet ja julgust sama printsiipi rakendada kogu arstiabi korraldamise suhtes. Patsient vajab vabadust, arst aga peab oma taskuga tundma, mida patsient temast arvab. Haigekassa peab aga tegelema vaid ravi kindlustamisega, kui see vajalikuks osutub. Haigekassa lähim partner peab olema kindlustatu ja patsient, mitte arst või haigla.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)