Kui tümitamisest oli abi

Elmar Kipper,      05. juuli 2006


Tallinnast saadeti nõukogude ajal ametlikus korras välja selliseid, kes tundusid pealinnavõimule eriti ohtlikuna. Patuste kilda sattumiseks piisas sellestki, kui mõni üritas välismaalastega pisut äri teha, et saada paari dollari valdajaks. Üks paiku, kuhu „asumisele" saata, oli Järvakandi.
Tallinna tuntud baarmen, kelle käed olid „valuutased", pandi siin roppraskele tööle – kiviviijaks, mis tähendas mitmesajakraadises kuumuses hingematvalt tolmust rabamist. Karistus oli see seda enam, et Tallinnasse ei tohtinud mitte mingil juhul sõita.
Järvakanti sattus hulgi igat masti kirju minevikuga mehi. Ei tule meeldegi, et „sundasumisele" oleks saabunud naisterahvas.
Enamik väljasaadetuid oli puht kriminaalse minevikuga. Seetõttu jälgiti nende käitumist valvsalt. Logelda ja lulli lüüa ei lastud – kes päevapealt tööle ei asunud, sel tuli kohtuda miilitsamehega. „Asumisele" tulnute seas oli rahumeelseid ja rahutumaid, kuid leidus ka neid, kel olid pahad elukombed vist sünnist saadik ning kes kinnipidamiskohtades „täiendõpet" saanud.
Üks, kellega kokkupuutumist püüti igati vältida, oli K. Juba eemalt paistis ära tema vägivaldne loomus. Ei tahtnud temaga tegemist teha isegi need, kes ise olid mitu korda vangileiba söönud. Ilmus K. mõnda õlletrimpamiskohta, kohe hakkasid mehed vaikselt eemale nihkuma – ei talutud ärpleja ligiolekutki. Igaühel oli hästi teada, kuidas pärast mõnda õllesõõmu hakkab K. tüli norima, hõikudes: „Täna läheb kismaks! Tapan ära seitse meest!" Ei lugenud seegi, et ta oli tülisid alustades mitu korda kõva koslepi saanud – sünnipärane sund teisi mõnitada oli vägevam.
Suvel käis õllemüük välipuhvetis, kus sai olla üksteisest parajas kauguses vältimaks arusaamatusi ja tülisid. Teiste seas manustas õlut K. Nüüdki hakkas ta kuraasitama, vaiksemate ja nõrgemate kallal ilkudes. Ent ta oli jätnud tähelepanuta olulise tõsiasja – leti taga seisis platnoi S, kes oli mõni aeg tagasi vanglast vabanenud ja puhvetipidaja naiseks võtnud. Tol tähelepanuväärsel päeval S. asendas abikaasat.
Kui K. aina laiemalt laamendas, kargas S. leti tagant ühtäkki välja kui õlitatud keravälk ning lajatas K-le keset silmnägu nii kõva obaduse, et rahurikkuja paiskus mitu-setu korda ülepeakaela ja oimetuna ristseliti maha prantsatas. Kuna ta end enam üldse ei liigutanud, leiti, et mees on surnud ning hakati tundma avalikku parastavat heameelt.
Aga oh ei – platnoil visa hing! Toibumine võttis aega, kuid pikkamööda tuli ta meelemõistusele. Upitas end uurakile, et S-i ees põlvitades ja käsi tõstes anuda: „Ole pai! Ära enam löö..."
Ta oli saanud aru, kes tüli edasi norides oleks igal juhul allajääja. Enamgi veel – vähemasti Järvakandi õllesaalis hakkas ta sestpeale käituma täitsa vaguralt.

Mistarvis on n-ö korralikel inimestel vaja teada platnoide omavahelisest arveteklaarimisest?

Rahulolematutel tasuks meelde tuletada, kuidas iga päev toimub Eestis igal tasapinnal üks lõputu üksteisele ärategemine. Meedias on lausa kutselised ärategijad. Avaliku näägutamise eest makstakse kuuldavasti üpris prisket palkagi.

Mõned opositsionäärid, kes ise võimul olles olid äpud, on Toompeale või volikogudesse pääsnult ühtäkki korraloomistahet täis. Põnev teada, miks ei tegutsetud sõnadekohase tarmukusega võimul olles? Niigi on teada, et tagantjärele-tarkusega pole tühjagi peale hakata. Või arvatakse, et „alamrahval" pole mingit mälu ega meelespidamist?

Üldsusele on kõige nähtavam see, kui erakonnad üksteist materdavad. Teadupärast on saanud kombeks kõige enam tümitada Keskerakonda. Tehtagu Eestis mida iganes ja olgu süüdi kes tahes, ikka üritatakse kõike Keskerakonna kraesse keerata.
Seda jälgides on ajapikku sugenenud mõte: ega ometi seda tehta Keskerakonna salajasel tellimusel? Ettenägelikult arvestades, et märtritele on alati ja igal pool kaasa tuntud? Sestap ongi rahva toetus Keskerakonnale alati olnud ühtlaselt kõrge.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)