Kuhu läheb tervishoid?

HARRY RAUDVERE,      27. märts 2002





Et mõista tervishoiu seisu, meenutan lähiminevikku. Teen seda läbi isikliku kogemuse. Olen näinud ja omal nahal tunnetanud kõiki ümberkorraldusi, mis tervishoiusüsteem viimasel ajal läbi on elanud. Seepärast arvan, et oskan neile hinnangut anda.

Järgmisena jõudis Riigikontroll Kivimäe Haiglasse, kus rahaasjad pidid juba kaugelt lõhnama täpselt nii, et kontrollijad vaimusilmas end juba riikliku teenetemärgiga nägid. Kontrolli saabumiseks valmistati ette sooduspinnas: oma arvamusi jagas ajakirjandus ja krooniks pandi kantsler Rüütmanni avalik esinemine haiglajuhtidele, kus ta teatas, et haiglatele ei saagi riigi raha suunata, kuna riigihaiglad, eriti Kivimäe Haigla, kus direktori tegemisi pidi hakkama uurima majanduspolitsei, kasutavad raha ebasihipäraselt. Sellised avaldused enne, kui Riigikontroll alustas kontrolli, olid osa sihikindlast plaanist, mille eesmärk oli vabastada kasumiga töötavate haiglate juhid.

Riigikontrolli peakontrolör jahmatas kantslerit

Riigikontroll teostas oma tööd äärmise põhjalikkusega. Kolmandate isikutena kaasati eksperte. Ehitus- ja remonditööde kontrollimiseks moodustatud komisjoni kuulusid peale revidendi pr Sõrmuse peakontrolör Kõrge ja sotsiaalministeeriumi sisekontrolliosakonna juhataja kt H. Vollrat. Igale käskkirjale ja lepingule anti hinnang. Akti kokkukirjutamisel ei koonerdatud subjektiivsete hinnangutega, sest paljud seisukohad, mis aktis välja toodi, ei kannatanud kriitikat ega tuginenud seadustele. Markantseim episood pr Sõrmuse loomingus oli ettepanek aktis kajastada direktor Harry Raudvere tegevuses korruptsioonivastase seaduse §21 lõikes 1 toodud huvide konflikti tunnuseid.
Akti mustandi ettelugemisel nõustus peakontrolör Kõrge, et väide on absurdne ja lubas, et seda aktis ei kajastata. Kuid imeväel ei kadunud see aktist kuskile. Oma vabanduseks väitis peakontrolör Kõrge, et tal ei lubatud seda aktis kasutamata jätta. Aktis toodud väide jõudis kohe oluliselt ilmestatuna ajakirjandusse, ja saeda kirjeldas ajakirjas Luup Kaarel Tarand, kes on ennast tuntuks teinud tellimustööde teostajana. Sama kiiresti korraldas ülemarst akti ühiskuulamise haiglakollektiivis, et valmistada ette pöördumine sotsiaalministri poole direktori vabastamiseks.
Peakontrolöri otsus jahmatas sotsiaalministeeriumi kantslerit, kes oli sunnitud konstateerima, et kinni hakata pole millestki. Kindluse mõttes esitas ta materjalid politseisse kriminaalasja algatamiseks, suutmata seletada, millist seadust on rikutud ja kuidas riigile kahju on tekitatud. Minu töölt vabastamine läks untsu, kuigi ammu enne riigikontrolli akti valmimist teatas sotsiaalministeeriumi tervishoiu asekantsler dr Arvi Vask, et juhtkond on otsustanud mind vabastada haigla juhi kohustuste täitmisest. Sümboolselt karistas minister mind rahatrahviga, jättes märkimata, milles süütegu seisnes ja kuidas toimub trahvi kinnipidamine minu töötasust. Sotsiaalministeeriumi poolt määratud rahatrahvi vaidlustamine ja pöördumine minister Aro poole laimukampaania avalikustamiseks ja süüdlaste vastutusele võtmiseks põhjustas ministeeriumi juriidilises- ja sisekontrolliosakonnas segaduse. Minister pakkus kompromissina varianti, et kinnitab haigla uue põhimääruse, kus olulise muudatusena kehtestatakse, et ülemarst allub otse direktorile. Valmis riigihaiglate ajaloo pretsedent, kus ministri määrusega nr 48 04. septembrist 1998.a kinnitati Kivimäe Haigla uus põhimäärus ministri lubatud tingimustel.

Minister kaitses Mõõdukate huve

Arstkonna surve ülemarsti vabastamiseks muutus uue põhimääruse vastuvõtmisel sedavõrd suureks, et olin sunnitud pöörduma sotsiaalministeeriumi poole ülemarsti dokumentide kättesaamiseks ministeeriumi personaliosakonnast. Minister Aro keeldus ja kinnitas, et poliitilistel põhjustel ei ole võimalik dr Valdjat vabastada - see seaks ohtu… hea läbisaamise Mõõdukatega. Kuna taoline ultimatiivne ettepanek ei olnud mulle vastuvõetav, koondas minister nii direktori kui ülemarsti. Kohe oli varrukast võtta uus haigla põhimäärus ja ministri määrus nr. 51 15.10.1998.a, millega oli jõutud tagasi vana haigla juhtimise mudeli juurde, kus haiglat juhib peaarst, kelleks minister määras avalikku konkurssi korraldamata endise Kivimäe Haigla kirurgi Jaak Tälli.
Kirurgiaosakonna operatsioonibloki kiiret renoveerimist, peaarstiga seotud firmadelt aparatuuri- ja ravimite oste, erakonnakaaslase firmalt tellitud hirmkallist haigla akende vahetust või kallist ja täiesti mõttetut kirurgiaosakonna remonti, kuna oli teada haiglate liitmise plaan, mis nägi ette kirurgiaosakonna üleviimist, saab otseselt seostada kirurgidest ülemarsti dr Tälli ja endise kirurgiaosakonna juhataja dr Männiste erapraksise vajadusega.
Ent pöörakem nüüd pilk minu kolmeaastaselt haigladirektori karjäärilt keskkonnale, milles tegevus käis ja edasi käib.

Enne haigekassa loomist

Kuni Haigekassade loomiseni suutis haiglatele eraldatavat raha jagada sisuliselt üksinda sotsiaalministeeriumi spetsialist pr Inna Lumin. Haigekassade loomine ja töölerakendamine, ravikindlustusseaduse vastuvõtmine (jõustus 1. jaanuaril 1992) olid vaieldamatult õiged ja vajalikud sammud. Problemaatiline küsimus oli ravikindlustuse maksumäär 13% palgast. Kehtestamise hetkel oli see kindlasti arukas ja arvestas hetkeolusid. Vaevalt julges keegi siis prognoosida, et tööpuudus suureneb, sündimus väheneb ja elanikkonna keskmine vanus järjest kasvab.
Sageli on toodud just neid tegureid aluseks, miks tekkis meditsiinisfääris krooniline rahapuudus. Samuti oli 18. jaanuaril 1994 vastuvõetud tervishoiukorralduse seadus suur samm elanike parema meditsiiniteenustega kindlustamise poole. Ministeeriumile nähti ette konkreetne tervishoiualane ülesanne ja kontroll tervishoiuasutuste üle. Kohustuste hulka kuulusid kontrollifunktsioon haigekassade ning riikliku ravimipoliitika üle.
Suuremad haiglad kuulutati riigihaiglateks. Neid hakkas haldama riigihaiglate haldusnõukogu. Paika pandi riigihaigla juhtimispõhimõtted, kinnitati riigihaiglate põhimäärus. Riigihaiglate direktorite, ülemarstide ja ülemõdede kohad tuli täita konkursiga. Haiglad, mis ei kuulunud kõrgema etapi raviasutuste hulka, jäid kohalikele omavalitsustele, kes koordineerisid nende tööd koos maakonnaarstiga.
Raha kasutamisel moodustati kallihinnalise aparatuuri soetamiseks nõukogu, kelle soovitusi ja ettepanekuid tulnuks arvestada piirmäärast kallimate seadmete ja aparaatide soetamisel. Sotsiaalministeeriumi juures asus tööle raviasutuste litsentseerimise büroo.
Kõrgema etapi haiglad, st riigihaiglad, hakkasid uue korra järgi tööle huvitava mudeli järgi. Riigihaiglate põhimääruses oli fikseeritud seisukoht, et riigihaigla on avalik-õiguslik juriidiline isik. TsÜS §6 lg 2 annab avalik-õigusliku juriidilise isiku mõiste: avalik-õiguslik juriidiline isik on juriidiline isik, mis on loodud seadusega avalikes huvides. Sama seaduse §6 lg 3 täpsustab, et riik ja kohalik omavalitsusüksus osalevad tsiviilõigussuhetes avalik-õigusliku juriidilise isikuna. Riik ja kohalik omavalitsusüksus teostavad juriidilise isiku tsiviilõigusi ja täidavad tsiviilkohustusi oma asutuste kaudu. Seda kinnitas ka rahandusminister oma kirjaga sotsiaalministeeriumile 5-2610 09.01.96.
Samas kinnitab rahandusminister, et tervishoiukorralduse seaduse §24 kohaselt peab tervishoiuasutusi finantseerima riigieelarvest. Seega ei saanud haiglad olla avalik-õiguslikud juriidilised isikud, vaid lihtsalt riigiasutused. Haiglatele kui riigiasutustele oleks pidanud laienema kõik seadused, mis kehtisid riigiasutustele, kindlasti ka riigiteenistujate ja riigieelarveliste asutuste töötajate töötasustamise kord, mis reguleeris ministeeriumi valitsemisala asutuste töötajate tasustamise.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)