Minister Jänes laseb Lauluväljakul laguneda

RAIVO PALMARU,      30. jaanuar 2008


Olen püüdnud hoiduda vastikust kombest arvustada oma eelkäijaid ja ametijärglasi. Alati see paraku ei õnnestu.

Läinud kolmapäeval vastas kultuuriminister Laine Jänes Riigikogu infotunnis Kalev Kallo küsimusele, miks Kultuuriministeerium Tallinna lauluväljaku renoveerimist ei toeta. Kallo tuletas meelde, et Tallinn ja Kultuuriministeerium on sõlminud kokkuleppe, mille järgi kumbki paneb kolme aasta jooksul igal aastal lauluväljaku renoveerimisse 20 miljonit krooni. „Alates sellest aastast – seoses teie ametisse asumisega – ei täida üks pool enam seda lepingut," ütles Kallo ja küsis, miks niimoodi läks.

Laulupidu kuuse all

Minister raporteeris nagu teismeline plika, et süüdi on tema eelkäija.

"Kultuuriministeerium kohustus taotlema seda raha 2007.–2009. aasta riigieelarvest," rääkis ta. „Esimene rahaeraldus saabus 2006. aasta lisaeelarvega ja minister Palmaru, kes oli enne mind ministriks, ei planeerinud ka 20 miljonit 2007. aasta ehk siis eelmise aasta eelarvesse." - „Ma olen järjepidev, ma olen järginud eelmise ministri käitumist," teatas Jänes.

Kõrvaltvaataja ei pruugi teada, et 2006. aasta lisaeelarve võeti vastu novembri lõpul – mõni nädal enne 2007. aasta eelarvet. Seda ja põhieelarvet käsitleti tervikuna ning 2007. aasta investeeringuraha liigutati üsna suvaliselt siia-sinna. Lauluväljaku renoveerimiseks ette nähtud 20,7 miljonit krooni jäid lisaeelarvesse. Aimasin tookord, et pärast valitsusevahetust võib lauluväljaku renoveerimisega tekkida probleeme, ja püüdsin teist sama suurt summat 2007. aasta põhieelarvesse suruda.

Mispeale sattusin valitsuse istungil sõnavahetusse Jürgen Ligi ja Andrus Ansipiga. Ja nüüd siis tuli nende erakonnakaaslane ütlema, et ma ei tahtnudki laululava renoveerida...

Ansipil oli tookord õigus, sest sisuliselt tahtsingi ühte objekti topelt rahastada. Kuid kindlasti ei ole õigus tema erakonnakaaslasel Laine Jänesel. Kui koostöölepe Tallinnaga sõlmiti 2006. aasta suvel ja see nägi ette, et 2007., 2008. ja 2009. aastal paneb kumbki pool 20 miljonit krooni ning 2007. aastaks eraldatigi 20,7 miljonit, siis kuidas saab praegune minister väita, et eelmine minister ei täitnud lepingut. Tallinna tollase linnapea Jüri Ratasega sõlmitud koostöölepe sündis arusaamast, et 2009. aasta suviseks XXV üldlaulupeoks peab laululava olema renoveeritud. Minu suhtumist näitab seegi, et 2007. aasta eelarves mitmekordistus toetus Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusele. Sellel taustal on Laine Jänese väide lihtsalt solvav.

Kultuuriminister peaks siiski selgitama, miks käesoleva aasta eelarves pole laululava renoveerimiseks sentigi; seda koguni ei taotletud. Mis toimub inimeses, kes on lõpetanud konservatooriumi koorijuhina ja loodetavasti on endale teadvustanud, et tulemas on XXV üldlaulupidu, mille õnnestumise eest ta vastutab? Oma päriselukutset võib ju armastada ja vihata nagu meremees merd, aga seda ei tohiks reeta.

„Punane heeringas"

Paraku ei olnud see esimene kord, kui Laine Jänes on üritanud avalikkust petta. Läinud aasta viimastel päevadel teatas ta, et tahab jätta ?llesummeri maksusoodustuseta. Selle varjus tegi kultuuriminister ettepaneku kaotada kultuuriürituste käibemaksusoodustus, millest lõikavat kasu põhiliselt kerglased meelelahutusüritused. Siin on tegemist klassikalise demagoogiavõttega, mis kannab nimetust "Suitsukala" või "Punane heeringas" (Red Herring). Nimi tuleb sellest, et vedades nööri otsas mööda maad kuivatatud punetavat suitsuheeringat, saab ajukoeri rebasejälgedelt kõrvale meelitada.

Kultuuritarbimise uuringud on näidanud, et kõige rohkem pärsivad kultuuri tarbimist kino-, teatri- ja kontserdipiletite kõrged hinnad. Madalama käibemaksumäära kohaldamine aitaks piletihinna tõusu pidurdada ja soodustaks mitmekesiste kultuuriürituste pakkumist. Inimesed külastaksid selliseid üritusi, neid toimuks rohkem, korraldajad saaksid oma kulusid paremini planeerida. Euroopa Liidus on ainult käputäis riike, kes seda võimalust ei kasuta. Viimati langetas kultuuriürituste käibemaksu viiele protsendile Leedu. Lätis on vastav maksumäär koguni 0%, Soomes ja Rootsis kehtib soodsam maksumäär aastaid. Ma ei ole kuulnud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks seda Eestis ei või kasutada.

Laine Jänes teatas oma 27. detsembri pressiteates, et "libaetendusasutuste tegevuse tõttu jäävad riigieelarvesse laekumata märkimisväärsed summad, ulatudes mitmesaja miljoni kroonini". See arv on laest võetud. Nii Rahandus- kui ka Kultuuriministeeriumi arvutuste kohaselt ei ületa laekumata jääv summa 25 miljonit krooni aastas. Tõenäoliselt on see väiksemgi, sest madalam maksumäär soodustab kultuurielu ja maksustatav käive suureneb. Nii või teisiti ei korva saadav tulu mingil moel negatiivset mõju, mida maksumäära tõstmine avaldab väiketeatritele ja kontserdikorraldajatele või õpetajatele, väikesepalgalistele kultuuritöötajatele ja vanematele inimestele, kel piletite kallinedes ei ole enam asja teatrisse või kontserdisaali.

Siin on ka põhimõtteline küsimus: kas kultuur on ainult see, mida tehakse riigi rahaga, või areneb ta tsiviilühiskonnas ja turul suhteliselt iseseisvalt? Riigi toetus tähendab muu hulgas, et poliitikud otsustavad, mis on kultuur ja mis mitte.

„Duracelli trummimees"

Mingis kummalises komödiantlikus mängulustis hooguläinud Laine Jänes praalis Riigikogus sellegagi, et tema eelkäija taotles riigieelarvest loomaaiale 3 miljonit ja 3,2 miljonit krooni, aga „meie oleme järgmiseks aastaks planeerinud viis miljonit". „Siin oleme käitunud eelmisest ministrist paremini," suurustas ta. Mis on muidugi väga tubli. Söandan siiski osutada, et selle napi kahe aastaga, mil Keskerakond oli valitsuses, sai Kultuuriministeerium eelarvest raha juurde rohkem, kui alates 2000. aastast eelmiste ministrite ajal kokku. Aastail 2000–2005 (8. detsembril 2004 vastu võetud 2005. aasta riigieelarve kaasa arvatud) kasvas Kultuuriministeeriumi eelarve 815,7 miljonit krooni; järgmise vähem kui kahe aastaga aga üle miljardi krooni. Rääkimata välisrahast ja investeeringutoetustest.

Sellel taustal on 2008. aasta kultuurieelarve kasvust piinlik rääkida. Need faktid võiksid hooguminekut veidi ohjeldada – kui ainult rahast rääkida.

Paraku ei ole Eestis mingit tähtsust sellel, mida üks minister teeb või tegemata jätab. Labasest poliitpropist ja PR-ist piisab täiesti, et võita toetust ja anduda eneseimetlusele. Midagi on mäda riigis, kus inimesi peab pettuse abil valitsema.

[ESILETÕSTE]:
Raivo Palmaru: "Midagi on mäda riigis, kus inimesi peab pettuse abil valitsema."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (36)