Vastake, kommunistid!

AARNE RUBEN,      22. november 2006


Kui Laidoneri muuseumi praegune juht Indrek Tarand silkas palliplatsil ringi särgiga "Kommarid ahju", tekitas see minus mõtisklusi ja küsimusi. Niisugune julge, kuid ka mõttetu ja paljudes kahtlust äratav samm puudutas tegelikult probleeme, mis ühiskonnas lahti rääkimata. Üritangi seda nüüd teha.

1991. aastal, kui Eesti oma iseseisvuse taastas, arvasid paljud, et kommunistid astuvad lihtsalt tagasi, ega arvanud, et suures osas saab neist uus poliitiline koorekiht, nagu hakkas koorekihti kuuluma siga Kiunats Orwelli kuulsas teoses. Loodeti, et kommunistid loobuvad oma tasuvatest ametitest, et tööbörsidel ei tule mingeid sabu, et taludes elatakse sama hästi kui kolhoosides, et suurtööstus suudab end suurepäraselt ümber profileerida, et arstiabi on endiselt tasuta ja järjekordadeta, et võõrandatud maad tagastatakse.
Uus vaba Eesti pidi kohe ette lööma sellesama sotsiaalse õigluse pildi, mis 1940. aasta juunis kadus. Kui tulebki tagasilööke, siis olgu need ajutised, et kui ühiskonda peabki parandama, siis otsast natuke parandame ja sellega ongi kombes; ning me saame kohe astuda sama heasse ellu kui Lääne-Euroopa keskmine väikeriik. Nõnda küll arvati, aga läks teisiti.

Kui töölt tulles jäi jõudu ülegi

Kolossaalsetest muutustest majanduses annab aimu järgmine pilt. 1980. aastal oli keskmine töötasu Eesti sovhoosides ja kolhoosides 195 rubla. Mida söödi? Sovhoositöölise pikka tööpäeva ilmestas parajal hetkel mõni hakklihakaste peedikuubikutega või värskekapsahautis. See kõhutäis läks tal maksma 40 kopikat ning oli mõeldud kiire ja mugava energiataastusvõimalusena keset ruttavat (?) tööpäeva. Arvestades kõhutäie hinnaks 40 kopikat ja jagades keskmise palga suuruse selle näitajaga, saame, et keskmine sovhoositööline võis endale kuus lubada 487 sellist lõunat. Toiduprobleem lahenes vaid tühise palgaosa abil – see tähendab, et sovhoosis töötav üksikema võis vabalt ülal pidada nelja-viielapselist perekonda. Seejuures oli ühiskond üles ehitatud nii, et kaasaegne verinoor inimene sellest enam aru ei saaks.
Rajooni kahekümne majandi kohta oli 20 (!) veterinaari – kummaline. Kui palju on neid praegu samas piirkonnas? Vastus: mitte ühtegi. Vihmutusspetsialistile, kel suvel käed tööd täis, otsiti talvel kunstlikult tööd – kummaline. Sovhoositööline ei olnud sugugi väsinud, kui koju jõudis, ning kui tal millegi suure ja ilusa vastu veel huvisid oli, suunas ta need näiteks kirjandussfääri. Kuid kirjanduses otsiti tõde ridade vahelt, mitte ridadelt, nagu võiks eeldada – jälle väga kummaline!

Parteijuhtide kaks teed

Need kolm-neli näidet olid vaid tühine osa nõukogudelike absurdsuste kirjust reast. Kõneleme sellest kõigest mõnele Manhattani Johnile: ta ei saaks mitte mõhkugi aru. Nüüd kõneldakse: nõukogude süsteem oli inimvihkajalik. Minu analüüs näitab, et see süsteem oli süsteemivihkajalik, see oli niisugune kord, mis ennast ise seestpoolt sõi. Nõukogude tshinovniku mõttekäik oli niisugune: jaota kaader ühtlaselt üle maa, katsu kõik kindlustada tööga. Nende jaoks, kes ei ole töö tegemisest huvitatud, mõtle välja seltsimehelikud kohtud. Osa maast ja infrastruktuurist anna ehk kodanikele rendile, aga mingeid tähtajalisi lepinguid ära seejuures sõlmi. Nii oli see kogu Liidus, vabariiklikul tasandil oli kriipsuvõrra teistmoodi.
Nähtavasti oli Eesti NSV rahvaliidritel ja parteijuhtidel 1988. aastal silme ees mitu stsenaariumi. Oli näha, et eesti rahvuslus ilmub ridade vahelt ridade peale; see oli just see, mis nii palju aastaid inimsüdametest puudu jäänud. Sellest ei tohtinud kaua kõnelda. Ja siit kohe ka küsimus: kas lükkame lahti selle väikese Eestimaa?
Rahvas otse nõudis seda. Aga kuidas me sotsialistliku integratsiooni sidemeid läbi raiume? Kust me siis veel odavat kütust ja jõusööta saame? Rahvas pidi kiiresti millegi kasuks otsustama. Stsenaarium 1: majandusintegratsiooni läbi ei raiu, aga süvendame südames sini-must-valget helinat ikka edasi. See on sotsialismi stsenaarium. Stsenaarium 2: lauskapitalism ühes ärastamistega, mille tõttu tekib uus olukord – kaader ei jaotu ühtlaselt üle maa ja küla sureb välja, tööks motiveerimata inimesed hukkuvad samuti. Ainult aktiivsed jäävad sadulasse.

Lungus, Raplamaal, on nüüd varemed

Kõik nägid, et "stsenaarium 2" ei pruugi teostuda: kapitalismi tulekuks on tarvis välisinvesteeringuid. Aga mis siis, kui me ei suuda Eestisse meelitada ühtki suuremat investorit? Mis investoritest me siin räägime, kui raha nominaalväärtus on põrmustunud, linnabussidele jätkub aga bensiini vaid üheks sõiduks külmal talvisel päeval? Tulevik tundus tume.
See on muuseas praeguse aja mood: jaotada inimesi "vabadusvõitlejateks" ja "kommariteks". Viimased peaksid mõne ühele poole kaldu oleva ajakirjandusväljaande arvates üldse lõuad koos hoidma. Kuid minul oleks endistele kommunistidele, kes agrotööstuskompleksides ja majandites näiteks aastal 1980 meie põllumajandust juhtisid, vaid üksainus küsimus. Ja see on: kuidas te saavutasite olukorra, mil Eesti territoorium oli ühtlaselt elanikkonnaga kaetud, kõikjal leidusid põllumajanduslikud ettevõtted, igas külas ja alevis võeti palka välja, suitse tõusis korstnatest kõikjal üle maa? Miks oli näiteks Lungu Raplamaal siis õitsev asula, aga praegu on seal varemed? "Ohekatkul ei ole midagi, seal on mõned majade varemed ja luukered," olen ses kandis kohaliku rahva ütlemist kuulnud. Aga kakskümmend aastat tagasi öeldi seal: "Ohekatku? Seal tehakse palju asju, näiteks kaevatakse seal drenaazhikraave."

Minu küsimus kommunistidele

Valdav osa töötegijatest ei oska korralikult tööd teha. Hea treial ei pruugi olla hea keevitaja. Kogu maa katmise tööjõu, infrastruktuuri ja elamisvõimalustega saavutasid kommunistidest majandijuhid nii, et majandid võtsid inimesi tööle hea õnne peale. Kui näiteks kolhoos ehitas välja suurt kasvuhoonekompleksi, siis tal treialeid vaja ei läinud, vaid tarvis oli keevitajaid. Kui aga viimaseid kohalikul "tööturul" ei leidunud, võeti hoopis too õnnetu, end pakkuma tulnud treial tööle. Ikka lootuses, et tulevikus saab temast nõutud spetsialist. Kui ilusad olid unistused!
Näiteks unistati, et asotsiaalne pätt käib läbi "seltsimeeste kohtust" ja tema moraalne pale hakkab paremuse poole pöörduma. Inimesed on muudetavad, uskus Nõukogude ühiskond, ja sai selle eest karistada.
Sotsialistliku majandussüsteemi absurd, unistused ja psühholoogia kaovad ühekorraga. Nad kaovad varem või hiljem ühes selle seltskonnaga, kes neid ideid kandsid. On palju sellist, mida me ei tea, ja selle peavad just ajaloolased, ka muuseumide juhid kindlaks tegema. Ehk ka Laidoneri muuseumi juht?
Nii et mu põhiküsimus nii mõnelegi kommunistile oleks: kuidas paigutada inimest majandussüsteemi ära nii, et ta jääks inimeseks? Kes kui punase kõne pidas, pole enam ammu nii oluline.

FoTOD:

KAIDO KAMA KÕHUTÄIS: Kui arvestada, et kiire ja mugav lõuna maksis nõukogude ajal 40 kopikat, võis sovhoositööline endale kuus lubada 487 sellist lõunat. See tähendab, et sovhoosis töötav üksikema võis ülal pidada nelja-viielapselist perekonda. Küsimus Kaido Kamale (kelle 5-lapseline pere on sellel 1991. aasta veebruaris TIIT VEERMÄE fotol): miks oli vaja võidelda kommunistide vastu?

EESTI TULEB TAGASI: Taastatud Eesti esimese Riigikogu valimistel 1992. aasta sügisel usuti veel, et 1940. aastal pooleli jäänud Eesti tuleb tagasi. Tuli hoopis midagi muud. Arhiivifoto


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)