Optimistid üle aastate jälle Sossis

HEIMAR LENK,      04. september 2002




Legendaarne biitmuusika ansambel Optimistid rabas publikut, kui astus üle pika aja taas rahva ette. Palavas augustikuu öös möllas kuuekümnendate aastate Tallinna peopublik ja Sossi klubi laval rokitses nende aastate iidolgrupp. Viimast korda mängis ansambel samas koosseisus 36 aastat tagasi.

Poole sajandi vanusena pole lihtne kirjeldada tunnet, kui sa teed ettevaatamatu sammu ja astud otse tänavalt tagasi oma nooruspõlve. Teed Sossi klubi ukse lahti, lähed saali ja leiad ennast täpselt selles melus, mida vahel veel unes juhtud nägema. Vaid sigareti lõhn saalis ja veinimargid puhvetis on teised.
Kuid keskikka jõudnud tüdrukute kleidilõige ja nende tumepruuniks päevitunud tantsupartnerite pimestavalt valged särgikraed on täpselt samasugused kui tookord. Siis, kui rokilapsed olidki lapsed ja alles koolis käisid.

Lendava tähena rokkmuusika taevasse

1966. aastal täies hiilguses avalikkuse ette astunud Optimistid said üleöö murdeealise publiku lemmikuks. Eeskujuks, keda jäljendati, ebajumalaiks, keda kummardati ja poisteks, kellesse kõrvuni armuti. Optimistid olid Eestimaa säravad poptähed selle sõna kõige paremas tähenduses. Tänaseks on nendest saanud legend ja küpse pereema ikka jõudnud publiku nostalgia.
Kui asjalikumalt, siis olid Optimistid Eesti rokkmuusika esimene tõsiselt võetav rokkansambel, keda müramuusikud küll liiga magusaks pidasid, kuid asjatundjad professionaalseks nimetasid. Optimiste austati, armastati, kadestati. Aastakümne lõpuni dikteerisid nemad tantsusaalide meeleolu ja muusikalist maitset. Riiklikku raadiosse ja televisiooni jõudsid vaid vähesed ja hoolika komisjoni poolt valitud lood.
Palavate peosaalide muusikamaailma võib ka kuuekümnendate aastate eesti alternatiivmuusika Mekaks nimetada. Seal kamandasid rokilapsed ise.

Mälestused muusikast tähtsamatki

Muidugi toovad Optimistide "Ülle", "Mul on tunne", "Kivine muld" ja hulk ingliskeelseid laule täna küpsesse ikka jõudnud publikule pisara silmanurka. Optimistid laulsid võrratult ka 36 aastat hiljem. Kuid mälestus ammumöödunud vahetundides kooli raadiosõlme kaudu kuulatud menulugudest ja esimesest pitsist Vana Tallinnat klassiõhtul koos sõbrannaga mängivad oma osa. Vana Tomp ehk siis Pikal tänaval asunud Jaan Tombi nimeline kultuuripalee kuulub kümnete tuhandete tallinlaste kustumatute mälestuste hulka. Kui selle klubi legendaarne direktor Anatoli Kraemer, kes esimesena linnas lubas noorte peoõhtul ka kuiva veini müüa ja alati noorte kaitseks välja astus, tänaval vastu tuleb, tervitavad minuealised teda aupaklikult.
Vanas Tombis, Sossis, Lõuna klubis, Kreuksi kultuuripalees, Nõmme kultuurimajas ja veel mitmes teises tantsijate poolt tulikuumaks köetud peosaalis kujundas Tallinn kuldsete kuuekümnendate aastate noorust. Tegi seda koos legendaarsete Optimistidega. Kui need poisid vaid ise teaksid, kui kallid nad tänaste rokilaste emadele ja isadele, aga ka juba vanaemadele on.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)