Elektri hind hirmutab

ENNO ERSTU,      03. oktoober 2001


Tavatarbija on sundseisus. Ilma vee või elektrita ta elada ei saa, kuid hinna kujundamisel tema arvamust ei küsita. Elektri hinnatõusu maksab ta kinni kaks korda. Esimene kord oma korteri voolumõõtja kallima näidu eest. Teine kord energia kallinemise arvel tõusnud leivapätsi hinna kaudu.

Kuuldes ja lugedes ajalehtedest elektri hinna tõusust ja ristsubsideerimisest, hakkasin mõttes võhikuna teema üle arutlema. Just lõpptarbijana. Viimasel ajal on monopolid tõstatanud üles küsimuse ristsubsideerimisest ehk siis ühe grupi kulutuste katmist teise grupi arvel. Alustas Eesti Telefon, nüüd Eesti Energia ja vahepeale mahub palju nn loomulikke monopole vee-ettevõtteist kuni soojamüüjateni.

Monopol on rahva sundseisu seadnud

Karastusjooke tootev ettevõte ostab turult vee sama hinnaga nagu elanikkond, lisab sinna gaasi ja maitseained ning müüb selle edasi vähemalt 10 krooni liiter. (Riik lisab sinna veel käibemaksu, aktsiisimaksu, taaramaksu jne.) Kindlasti väga tulus ettevõtmine, kuni oled turul üksi.
Väidan: ei saa võrdsustada elanikkonda kui lõpptarbijat ja monopoli, müües neile ühe hinnaga mingit eluliselt vajalikku toodet.
Toote hinna paneb paika turg. Ettevõte sõlmib (antud juhul vee-ettevõttega) ostu-müügi lepingu ja kui see osutub kahjulikuks, siis asub läbirääkimistele oma hinna kujundamiseks.
Lõpptarbijal - elanikul pole selleks võimalust, sest läbirääkimine näiteks korteriühistuga on läbirääkimine iseendaga, mis halvimal juhul lõpeb psüühika haigestumisega. Lõpptarbija hind peab olema märksa madalam kui ärikliendil, kes teenib oma äriplaani põhjal kasumit. (Näiteks ettevõte võib ühe telefonikõnega teenida 10 miljonit, aga pensionäril on telefon suhtlemisvahend.)
Elanikkond on sundseisus. Ta lihtsalt ei saa ära elada ilma veeta, soojuseta, elektrita jne. Sealt ka ühiskondlik vajadus kehtestada neile teenustele madalamad hinnad ja fikseerida maksimumhind seadusandlikult.

Esimene samm elutaseme nivelleerimise suunas

See, kuidas monopol saab oma kasumi äriettevõttelt, on nende omavaheline asi. Elanikkonna ja äriettevõtte vaheliste suhete reguleerijana me vajamegi riiki, kes peab kaitsma oma elanikkonna huve. Arvestades seejuures inimeste sissetulekuid ja kehtestades eluliselt vajalikele teenustele antud momendil vajaliku piirhinna. (Muidugi kaitseb riik ka ettevõtluse huve, kuid see on teine teema.) Antud teema puhul on veel paremaks näiteks alkohol. Lisades liitrile piiritusele liiter vett, mis hinnalt moodustab ilmselt mitte üle ühe protsendi piirituse hinnast, oleme
selle vee väärtuse müügiks suurendanud kordades. Kas elanikkond peab nüüd teostama omapoolse ristsubsideerimise?
Selle teema alla kuulub ka maamaks. Antud kindlas punktis maa kui sellise väärtus ei saa suureneda kordades, kuni me ei ole oluliselt parandanud mulla koostist. Kordades võib suureneda maaga tehtavate tehingute väärtus, seepärast pole õiglane maksustada inimest kõrgete maksumääradega, kuni ta pole reaalselt asunud müüma talle kuuluvat maaomandit. (Mina ja minu järeltulevad pole senini mõttessegi võtnud oma korteriomandit müüa.)
Miks mina pean kinni maksma (ristsubsideerima) nende elanike huvid, kes elatuvad maa ja kinnisvara ostust-müügist? Ei ole õige tõsta maa maksustamise hinda (kuna see laekub riigikassasse kõige paremini) inimeste tarvis, kes kunagi ei hakka maaga äritsema ja seda koguni kordades.Selleks peaks riik kehtestama maa müügimaksu, mis on tsoneeritud tema asukoha ja kasutusvõimaluste põhjal.
Miks pean mina tasuma suure korterelamu maa eest palju kõrgemat hinda, kui selle maatüki planeering ei luba ilma vastava projekteerimiseta või kooskõlastamisteta mul sinna istutada suuri puid ega isegi tarastada krunti? Maaelanikel on probleem veel hullem, sest kõrgustesse küündiv maamaks sunnib kindlasti revideerima oma tulevikuplaane ja tõsiselt kaaluma maa müügivõimalust suurärimeestele, et mitte öelda suurpetturitele. Isegi närimiskumm annab venitamisel tagasilööke, mis siis majandusest rääkida.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)