Mina "Murtud rukkilille" märgile järele ei lähe

R. PIHLAK,      06. juuni 2001


Eesti rahva arreteerimine ja küüditamine on teema, mida praegusel valitsusel küll käsitleda ei sobi. Tollal oli elementaarne abi olemas ka vangidele, praegune valitsus ei suuda seda tagada isegi oma inimestele.

Olin ise arreteerituna ligi 11 aastat Venemaal, sellest üle poole kõige karmimal Stalini ajastul. Kuid leian, et praegused kannatused, mida peavad taluma igasuguste urgaste ja prügimägede elanikud, löövad meie tolleaegse "elulaadi" mitmekordselt üle.

Meile oli leib ja arstiabi garanteeritud

Tänu ajakirjandusele ja televisioonile (Pealtnägija) oleme saanud teada, et tegemist ei ole sugugi mingi stabiilse põhjakihiga, kes oma allakäigus vaid iseennast süüdistama peaks. Palju suurem süü on meie valitsejatel, kes oma läbimõtlematu majandustegevuse ja kaose tekitanud seadustega on sundinud isegi kõrgharidusega spetsialiste elatist otsima prügikastist.
Meile garanteeriti vähemalt muu lobi kõrval iga päev 400 grammi leiba. Seda ei olnud tarvis kusagilt otsimas käia. Iga kolme kuu tagant oli arstlik komisjon, mis määras nõrgaks jäänud kahenädalasele kosumisele eraldi barakis tugevama toidu ja töövabastuse.

Tuhanded inimesed riigipoolse abita

Võrdluseks tänane olukord. Kiirabiarst Ingrid Rohtmäe: "Satikaid pudeneb põrandale ning riiete alt paistab mustusest ja sügelistest hapuks läinud ihu. Ta vajaks mingil määral ravi. Ta on väsinud enda sügamisest, prügikasti dieedist. Tal on mitu kroonilist haigust. Sageli elab see inimene viimaseid tunde. Kuhu ta viia? Sellist kohta pole."
Selliseid inimesi on sadu, võibolla tuhandeid - keegi pole neid lugenud. Need ei ole ainult täiskasvanud, vaid ka lapsed, kes on palju vintskemad ja vastupidavamad. Nendega tuleb meil veel palju aastaid tegemist teha. Nii et Tartu uue vangla ehitus on igati asjakohane ettevõtmine.

Olime "saamatud", kes ei osanud hoida oma nahka

Kuidagi ei taipa, milleks on tarvis kunagistele Eestist väljasaadetuile mingit märki. Me pole ju mingid kangelased - pigem saamatukesed, kes ei osanud ega suutnud õigel ajal oma nahka hoida. Pealegi on see poolsajandi tagune asi oma aktuaalsuse ammugi kaotanud, ning peaksime kogu oma oskuse, jõu ja võimalused pöörama hoopis uuele, hoopis teravamale probleemile meie rahva elus.
Ka see 200 000 krooni, mida otsustati kulutada teatava kontingendi "märgistamiseks", oleks võinud teenida eesmärki, mis kergendanuks kas või kõige väiksemalgi määral meie kaasmaalaste õuduste unenägu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)