Eestit võib oodata elektrisüsteemi black-out

Ettekandes „Kas tänane valitsuse energiapoliitika on jätkusuutlik?" juhtisin tähelepanu kolmele sõlmküsimusele. Kas Eesti riik tagab tulevikus varustuskindluse kodumaise elektritootmisega? Mil moel jääb alles põlevkivienergeetika? Kas Eesti Energia börsile viimine ja samaaegselt toetusmehhanismi kaudu "riigiabi" osutamine on otstarbekas?  [Autor pildil vasakul.]

Elektrivajadus suureneb

Stabiilse energiavarustatuse tagamine on Eestis muutumas järjest pakilisemaks. 2009. aasta novembris avaldas EBRD pank siirderiike käsitleva raporti, millest selgub, et praegune olukord on murettekitav.

Eesti elektritarbimise aastaringse baaskoormuse katmiseks anti 2005. aastal käiku kaks 200-megavatist põlevkiviplokki. Minu hinnangul on see majanduslikult tasuv. Pooltipukoormuse elektrivõimsuste tulevikulahendusteks on välja pakutud kahe põlevkiviküttel energiaploki rajamist. Kuid pooltipukoormust katva kahe uue 300-megavatise põlevkiviploki rajamine on majanduslikult mittetasuv. See saab toimuda ainult riigi sekkumisel ehk Riigikogu otsusega, kui riigieelarvest eraldatakse erakorralist abi (nn riigiabi) või säilitatakse Eestis piisavad tootmisvõimsused riikliku toetusskeemi abil.

Elektrituruseaduse muudatused võimaldavad Eesti Energial selle nimel investeerida. Tipukoormuse 600 megavati kohta räägitakse küll erinevaid variante, kuid arvan, et need kõik on majanduslikult problemaatilised. Tipukoormus on 2016. aastaks kuni 700 megavatti, aga elektrienergia tootmise võimsust selle katmiseks on väga vähe.

Kui räägime Eesti Energia muutumisest äriettevõtteks, mis peab elektrit tootma majanduslikult tulusalt, siis minu arvates ei ole see võimalik. Majanduslikult problemaatiline on tipukoormuse võimsuste jaoks uute elektritootmisvõimsuste installeerimine. See pigem on riigi energeetilise julgeoleku küsimus.

Piltlikult öeldes, Eesti energiasüsteem tarbib samapalju kui toodetakse. Kui tootmist napib, siis võib tekkida olukord, et voolusagedus langeb ja  toimub „võrgu iseeneslik kustumine" - alajaamad lülituvad välja ja tekib black-out. New Yorgis leidis selline juhtum aset 1970. aastal ja 2003. aasta septembris oli sama Itaalias. Tänase Eesti parempoolse valitsuse otsustamatus võib põhjustada pärast 2016. aastat analoogilise ohuolukorra ka Eestis.

Avalikest allikatest saadud andmetele tuginedes: milliseid võimalusi näen koormuste katmiseks pärast 2016. aastat? Võimalikuks alternatiivseks lahenduseks on elektrienergia ulatuslik import elektribörsi vahendusel tulevaste ESTLINK-kaablite kaudu Skandinaaviast, aga ka juba nõukogude ajal välja ehitatud ühenduste kaudu Venemaalt.

Eesti on olnud viimastel aastatel väga suur elektrieksportija ja tõenäoliselt suudab eksportida elektrit kuni aastani 2015. Olukord muutub kardinaalselt pärast seda, kui Eesti Elektrijaama käigusolevad plokid 1. jaanuaril 2016 suletakse.

Valitsuse selline otsustamatus võib Eesti viia Euroopa Liidu viie kõige suurema elektrienergia-netoimportija hulka.

Eesti Energia ootab õliepohhi

Teine väga oluline sõlmküsimus: kas ja mil määral jääb alles põlevkivienergeetika? See sõltub Eesti Energia omaniku - Eesti riigi - valikust. Eesti Energiast rääkides tuleks vaadata, millised varad on Eesti Energia omandis (bilansis).

Arvan, et kõige suuremaks väärtuseks on Eesti põlevkivi kaevanduste kaevandamisõigus 400 miljonile tonnile. See on rahvuslik rikkus. Selline ressurss on võtmetähtsusega ka tulevaste elektritootmise võimsuste ehitamisel.

Kardinaalne küsimus on Eesti Elektrijaama juures põlevkiviõli tootmine. See on Eesti Energial puhas äriprojekt. Kui põlevkivienergeetika on hästi reguleeritud ja Konkurentsiamet piirab kasumimarginaali erineval viisil, siis põlevkiviõli on vabaturu kaup ja seal ei ole kasumi teenimisel mingeid piiranguid.

Väga suur tähtsus on Eesti Energia jaotusvõrgul - see on ka reguleeritud äri, mis tagab küll kindla, kuid piiratud kasumi. Narva Elektrijaamade väärtus sõltub elektribörsil kujunevast elektri müügihinnast, sest aastast 2013 tegutsevad Eesti Energiale kuuluvad elektrijaamad vabaturul.

Kui siiamaani oli Eesti Energia bilansis ka põhivõrk, siis nüüd on see Eesti Energiast eraldatud. Euroopa Liidu direktiiv ei nõua eemaldamist, aga eestlased on nii kanged, et täielikult eraldasid Eesti Energia kontsernist põhivõrgu ja andsid sellele firmale nime OÜ Elering.

Eesti Energia juhid ei tee mingit saladust, et nende ettevõtte tulevik on õli, õli ja veelkord õli... Antud juhul siis põlevkiviõli ja sellest toodetud kütused.

2016. aastal, kui suletakse olemasolevad elektritootmise plokid, valmib uus vedelkütusekäitis ja firma jaoks saabub n-ö õliepohh. Hiljem lisanduks põlevkivi järeltöötluse rajamine vastavalt börsiplaanidele - see võimaldaks põlevkiviõlist toota kallimat sünteetilist naftat ja diislikütust. Nende plaanide järgi peaks ettevõte olema suuteline rahuldama kogu Eesti vedelkütusevajadust. Sellest lähtuvalt muutub elektritootmine Eesti Energiale juba mõne aasta pärast teisejärguliseks.

Kui arendada edasi mõtet, et Eesti Energia on riigiettevõte, siis on võimalik kasutada toodetavat mõistliku hinnaga kohalikku põlevkiviõli näiteks soojatootmisel Iru elektrijaamas. See tagaks taskukohase soojahinna paljudele tallinlastele ja võimaldaks loobuda kallist importmaagaasist.

Praegune valitsuserakondade suur huvi Eesti Energia erastamise vastu meenutab kohati nn kooperatiivide aegu. Kõige mõistetavam näide oleks siinkohal vast kõigile tuntud „Pingviini" jäätise tootmine. Ka siis osteti Eestis toodetud piima ja piimapulbrit riiklikult kehtestatud olematu hinnaga kokku, tehti jäätiseks ja müüdi tarbijatele nn kokkuleppehinnaga (loe: suure vaheltkasuga).

Meie põlevkiviga on samalaadne olukord. Tooraine on kehtivate seaduste järgi energiatootjale tasuta. Õlitoodangut müüakse aga maailmaturuhindadega, mis tagab tootjale ülikasumite saamise võimaluse.

Eesti Energia juhatuse esimehe Sandor Liive väide, et maapõues oleval, kaevandamata põlevkivil pole väärtust, ei vasta tõele. See väide kehtib vast Jordaanias, kindlasti aga mitte meil Eestis.

Enne ettevõtte noteerimist börsil vajab põlevkiviressurss "väärtustamist". Loogiline oleks põlevkiviõliks toodetava põlevkivi maksustamine riikliku (ressursi)maksuga. Praegu laekub põlevkivi kasutamisest riigieelarvesse 0 krooni. Ekspordiks mõeldud põlevkivi või sellest tehtava toodangu õiglane maksustamine võimaldaks riigil teenida eelarvesse märkimisväärseid summasid ja vähendaks survet Eesti Energiat odavväljamüügis hoida.

Põlevkivi jäägu riigi ja rahva käsutada

Kellelt tulevad mõtted viia Eesti Energia börsile? Esimesena käis börsiidee välja IRL-i esimees Mart Laar 13. mail 2008. Ta tegi ettepaneku viia börsile eeskätt need äriühingud, kes vajavad oma tegevuseks lisakapitali, muutes sellega ettevõtted efektiivsemaks ja läbipaistvamaks. 24. septembril 2009 teatas ta Äripäeva seminaril, et on saavutatud valitsuse-sisene kokkulepe viia Eesti Energia börsile. Sellest lähtudes on Eesti Energia juhtkond teinud kõik ettevalmistused, et kui valitsus kinnitab otsuse viia energiamonopoli aktsiad börsile ja need noteerida, saaks korraldada lähitulevikus esmase aktsiate avaliku pakkumise.

Valitsus võttis Eesti Energiast kaks aastat järjest välja omanikudividende üle 4 miljardi krooni ulatuses, vähendades selle käiguga ettevõtte investeerimisvõimet. Elektrituruseaduse muudatustega toetatakse Eesti Energiat riikliku toetusskeemi abil elektritarbijate arvelt kuni 24 miljardi krooniga 20 aasta vältel. Eesti Energia börsile viimisega oleks valitsus kinkinud erainvestoritele 400 miljoni tonni põlevkivi kaevandamise õiguse, mis rahaliselt on väärt miljardeid Eesti kroone.

Tegin väikese kalkulatsiooni: kui võtta arvesse sellest ressursist - 400 miljonit tonni põlevkivi - toota võimalik põlevkiviõli ja põlevkivigaasi kogus (teadaolevalt saadakse ühest tonnist Virumaa põlevkivist umbes 120 liitrit põlevkiviõli pluss põlevkivigaas) ning see toodang tänastesse turuhindadesse ümber arvutada, siis tuleb selle ressursi väärtuseks üle 250 miljardi Eesti krooni. See oleks tänases vääringus, kuid paarikümne aasta pärast võib tema väärtus olla palju suurem.

Keskerakond kritiseeris pikka aega Eesti Energia börsile viimise kava. Loodetavasti suutsid Keskerakonna esitatud argumendid takistada IRL-i ellu viimast järjekordset plaani riigi strateegilisi ettevõtteid maha parseldada. Hoiatavaks näiteks on, milliste veehinna tõusudeni on viinud  kunagise „isamaalasest" linnapea Jüri Mõisa otsus viia börsile Tallinna vee-ettevõte.

[illustratsioon]  Eesti energiasüsteemi koormuskestusgraafik.

TOOMAS SEPP, Tallinna linnavolikogu Keskfraktsiooni liige, energeetikaspetsialist,  Tallinna Trammi- ja Trollikoondise juhatuse esimees.

Jaga |