Miks pole Eestis pagulasi?

ANDREI ARJUPIN,      15. juuni 2005


Seitse aastat tagasi, nüüd juba kaugel 1997. aastal ühines Eesti Vabariik ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga ning selle lisaprotokolliga 1967. aastast. Sellega kohustus Eesti võtma vastu välismaalasi ja pakkuma kaitset neile, keda on kodumaal tabanud või ähvardab tagakiusamine rassi, usu, kodakondsuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast.

Kahjuks on maailmas palju riike, kus eelloetletut esineb, mistõttu suur hulk inimesi vajab ning otsib kaitset teistes riikides. ÜRO Pagulaste Ameti andmetel on ainuüksi Euroopas praegu 4 268 000 varjupaika otsivat inimest, maailmas kokku oli aga 2004. aasta 1. jaanuari seisuga umbes 17 miljonit varjupaigaotsijat või põgenikku.
Ülaltoodud numbrid kõnelevad ilmekalt, millise sundmigrantide hulgaga seisab teiste seas silmitsi Euroopa Liit, mille liikmeks Eesti hiljuti sai. Ent kui vaadata pagulasseisundi taotlusi menetleva kodakondsus- ja migratsiooniameti statistilisi andmeid, selgub, et Eestis senini pagulasi peaaegu pole.

Pagulaste seadus kehtib juba seitse aastat
2005. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis pagulase staatusega neli inimest: kaks Afganistani ja kaks Alzheeria kodanikku. Veel üheksa inimest said nn subsidiaarset kaitset, see tähendab elamisloa andmist humaansetel kaalutlustel, sest kodumaale tagasisaatmise korral võivad need inimesed langeda piinamiste, ebainimliku või ebahumaanse kohtlemise või karistuse ohvriks.
Seitsme aastaga, mil Eestis on kehtinud pagulaste seadus, tunnistati Eestis varjupaiga saamise vääriliseks vaid 13 inimest. Samal ajal jõudsid mõned meie põhja- ja lõunapoolsed naabrid anda põgenikustaatuse märksa suuremale välismaalaste hulgale. Nii sai näiteks Leedus 2003. aasta algul varjupaiga 368 inimest. Sel aastal on esitatud juba 113 uut pagulasseisundi taotlust ning 121 inimest leidsid Leedus kaitset.
Olukord Lätis sarnaneb Eestiga. 2004. aasta oktoobri seisuga oli Lätis varjupaiga saanud ainult seitseteist välismaalast. Võrdluseks: Soomes sai ainuüksi 2002. aastal varjupaiga 591 inimest, Rootsis anti samal aastal pagulase staatus 7451 inimesele. Seega Eestis varjupaiga saanute hulk erineb suuresti naaberriikide praktikast, rääkimata teistest Euroopa Liidu riikidest.

Eesti geograafiline asend ei ole põgenikele soodne
Milles on siis põhjus, et Eesti pole varjupaika otsivatele isikutele ligitõmbav, ning miks on vaid tühine osa Eestisse jõudnuist siit ka kaitset leidnud?
Riigi ametiisikute hinnangul on nii madala põgenikearvu üheks põhjuseks asjaolu, et Eesti asub põhilistest migratsioonivoogudest eemal. Viimastel aastatel on põgenike lähtekohtadeks olnud valdavalt Afganistan, Vietnam, Iraak, mõned Aafrika riigid (Sudaan, Burundi, Kongo Demokraatlik Vabariik, Somaalia), samuti Palestiina.
Eesti geograafilist asendit arvestades on ilmne, et nimetatud riikidest lahkujail on vähe zhansse jõuda Eestisse ja siin varjupaika taotleda. Mis puutub Eestiga piirnevatesse riikidesse, siis nendest on põgenike lähtemaaks üldiselt vaid Vene Föderatsioon. Kusjuures suurem osa Venemaalt pärit varjupaigaotsijaid eelistavad esitada taotluse Leedus, jättes Läti ja Eesti tähelepanuta.
Probleem seisneb ka selles, et pagulasseisundit Eestis taotlevad välismaalased peavad esitama ammendaval hulgal tõendeid, et neid on nende kodakondsusjärgses riigis taga kiusatud. Olukorras, kus inimene on sunnitud oma riigist põgenema, suudab ta vaevalt mõelda selle peale, milliseid dokumente ja tõendeid tuleks kaasa võtta. Selle tulemusel tunnistatakse enamik pagulasseisundi taotlusi põhjendamatuks. Keeldumiste kohtus vaidlustamine ei anna samuti tulemusi, sest kohtunikel pole piisavalt aega uurida põgenike lähteriiki puudutavaid materjale, eriti kui need on enamjaolt võõrkeelsed.

Riigi toetused on armetud
Põgenikehulga vähesust põhjendades viidatakse sageli Eesti sotsiaalsüsteemile, õigemini selle madalale tasemele Põhjamaadega võrreldes. Tõsiasi, et Eesti süsteem on oluliselt tagasihoidlikum, muudab selle ning järelikult riigi tervikuna immigrantidele ja varjupaiga otsijaile väheahvatlevaks.
Puutun pidevalt kokku kurtmistega raskete elamistingimuste üle, mis on Eestis loodud isikuile, kelle taotlused on kodakondsus- ja migratsiooniametis läbivaatamisel. Riigi antavad toetused varjupaigataotlejaile on armetud ega kata inimese põhivajadusi.
Paraku jäävad mõned Eesti pagulaste seadusega ettenähtud teenused vaid paberile. Nii näiteks ei suuda vastuvõtukeskus pagulasseisundi taotlejate vähesuse tõttu korraldada varjupaiga taotlejaile eesti keele õpetamist, ehkki mõned pagulased avaldavad innukalt soovi eesti keelt õppida. Keskuse juhtkonna hinnangul saavad vaid vähesed pagulased eesti keelt edasises elus kasutada, kui arvestada Eestis varjupaiga saanud isikute tagasihoidlikku statistikat. Ehk teisisõnu: riik on seisukohal, et eesti keelt on otstarbekas õpetada pärast seda, kui inimene on siin varjupaiga saanud. Tekib küsimus, misjaoks näeb siis seadus üldse ette võimalust keelt õppida juba varjupaigataotluse menetlemise staadiumis.

Pagulane peab elama oma kulul
Seega on pagulasseisundit taotlevad välismaalased sunnitud elama Eestis sisuliselt omal kulul, samal ajal pole neil õigust tööd teha, et kas või kuidagi normaalselt ära elada. Arusaadavalt levib sellekohane teave väga kiiresti nende seas, kes kavatsevad oma alalisest asukohariigist lahkuda, et otsida varjupaika või uut (paremat) elu. Seega on Eestis läbiviidav pagulasseisundi andmise poliitika immigratsioonipumba vastase võitluse seisukohast väga tõhus. Ent tahaksin meelde tuletada, et konventsiooni ratifitseerimisega võttis riik endale maailma ees kohustuse tagada vajalik kaitse neile õnnetuile, kes olid sõja või poliitilise tagakiusamise tõttu sunnitud kodumaalt põgenema.
Eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel võtsid lääneriigid vastu kodumaalt surmahirmus pagenud eestlasi. Nad võeti vastu ja neid aidati. Saanud Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks, peaksime näitama teistele riikidele, et ka eestlased oskavad olla suuremeelsed ega keeldu abistamast sundimmigrante, kes tulevad Eestisse, et elada väärikalt demokraatlikus ühiskonnas.
Tahaks väga loota, et valitsus leiab aega, et viia Eesti sellealane seadusandlus vastavusse Euroopa Liidu minimaalsete standarditega.

Artikkel valmis Euroopa Liidu rahastatava European Refugee Fondi toetusel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)