Vaeses perifeerias võtab üha enam ilmet totaalne riik

 Meile, eestlastele, on oma riik midagi erilist. Sellest ka põhjus, miks kipume tihtipeale riiki personifitseerima. Tegelikult seda teha ei tohiks, sest riik ei tohi olla asi iseeneses. Pigem tuleks riiki võtta kui kindlustusseltsi, mis häda korral appi tuleb – muidugi tingimusel, et su kindlustusmaksed on regulaarselt laekunud ühiskassasse.

Totaalne riik

Inimene ei ole riigi pärast, vaid riik on ikka inimese pärast. Üks osa meie hulgast kipub unustama, et inimesed ei vaja riiki, vaid riik vajab inimesi!

Totaalsest riigist ehk Nõukogude Liidust tulnutena mõistame hinnata vabadust indiviidi tasandil. Tänu sellele on valimistel edu saatnud liberaalseid erakondi nagu Reformierakond ja Keskerakond.

Totaalsed riigid seavad esikohale rahvusliku ühtsuse saavutamise kas ähvardamise või ühise välisvaenlase kuju loomise kaudu.

Kuid pidage nüüd!

Hakkasin peale viimase lause kirjutamist mõtlema: kas tänane Eesti pole mitte samuti teel totaalse riigi poole? Totaalne riik ei tööta üksikindiviidi heaolu nimel. Isegi mitte väetimate elanikkonnagruppide heaolu nimel. Totaalset riiki ei huvita töötud, invaliidid või kodutud.

Totaalne riik on justkui metalne monstrum, mis toimib vaid riigiaparaadi stabiilsuse ehk stagneerumise ning võimulolevate huvigruppide (valitsuserakonnad ja nende sponsorid) võimu tagamise nimel.

Totaalses riigis ei huvita üksikindiviid mitte kedagi. Küll aga on riik tõstetud jumala staatusesse ning riigi nimel rääkijad ja tegutsejad hakkavad ennast teatud aja möödudes tundma ilmeksimatute ning ülitarkadena.

Muide, kui keegi arvab, et türannid ja demagoogid on vastandid, siis ta eksib! Türannidele meeldivad demagoogid, sest need kaks totaalse inimese ehk vaba inimese vaenlast täiendavad teineteist. Totaalne inimene on täiuslik inimene, vaba ja arenev. Totaalne riik on aga inimese vaenlane.

Demagoogia, politikaanlus ja lihtsalt rumalus on viimasel ajal Eesti poliitikas omandanud enneolematud mõõtmed. Veerand sajandit peale taasiseseisvumist on parem osa riigi kodanikest poliitikast võõrdunud ja poliitikutes pettunud ning sisuliselt löönud käega kogu riigile.

Ei osanud me esimesel korral kätte võidetud omariiklusega suurt midagi peale hakata ning lasime rahvusena Pätsil ja Laidoneril endast lihtsalt diktatuurivankriga üle sõita, pärast veel riigi kandikul Nõukogudele kinkida.

Teine katse on küll vähe edukam, kuid võimulolev, kunagi ennast liberaalseks nimetanud partei, pühendab enamiku oma ajast ja energiast mitte riigi arendamisele, vaid võimu külge klammerdumisele.

Päts hävitas vabadussõjalased kui ohu enda võimule.

Reformierakonnal koos Ken Vaheri ja Urmas Reinsaluga on sisuliselt juba õnnestunud hävitada Edgar Savisaar kui suurim oht nende võimule.

Reformierakond loob koos sotsidega totaalset riiki, kus ühelt poolt viiakse tingimusteta ellu kõik Läänest tulevad suunised ja soovitused, olgu need Eesti valijale ka täiesti vastumeelsed. Teisalt põristatakse sõjatrummi ja räägitakse päevast päeva Venemaa ohust ning üha uutest välisriikide sõduritest, kes kõik meid siia kaitsma tulevad. Kaitseingel on meil kaugel, paharet aga lähedal. Ning selle asemel, et heaolu arendada ning teist Šveitsi Läänemere kaldale luua, torgivad kõik võimupoliitikud koopas magavat Vene karu tillukeste puuodadega. Päris rumal asendustegevus riigi arendamisele, kas pole?

Reisilennukite asemele hävitajad

Mida rohkem saabub meie kasarmutesse välissõdureid, seda vähem tuleb siia kui potentsiaalsesse rinderiiki välisinvesteeringuid ehk raha. Seda vaesemaks me jääme, sest riiki ei huvita tööstuse areng ega töökohtade loomiseks vajalike majanduspakettide vastuvõtmine.

Haldusreformi tehakse nii, et puudub isegi üheselt sõnastatud eesmärk, mida selle reformiga saavutada tahetakse.

Mida rohkem loodame jänkide Abrams’itele Tapal, seda rohkem pidurdub meie riigi enda esmase kaitsevõime arendamine. Kaitse-eelarvest üha rohkem neelavad raha siin ajutiselt dislotseeruvad NATO riikide sõdurid ja madallende teostavad hävitajad.

Kas pole see oht rahvuslikule julgeolekule, sest kaitsva NATO-mähkme ootamatu eemaldamine (president Trump meenutab Kuuba kriisi ja viib USA väed siit Peterburi külje alt ära) võib meie kindralitele-võimupoliitikutele kriitilisel hetkel pissi püksi tuua?

Kesknädalat loevad enamik peavoolumeedia juhtivtoimetajatest ja ka Toompea võimurid ise.

Nende jaoks tähendab opositsioon automaatselt vastuhakku riigile ning minusugused autorid on reeturid, sest julgeme kahelda Rõivase, Ilvese, Nestori sõnade siiruses.

Alati leidub kusagil mõni Raul Rebane või Ilmar Raag, kes on otsekohe valmis välisajakirjanduses ilmuvat kriitilist artiklit USA julgeolekupoliitika kohta või järjekordse toreda islamiterroristi veretööd mõne Euroopa suurlinna südames „õigesti“ tõlgendama.

Totaalses riigis ei ole kohta eriarvamustele. Ning käed rüpes istumist majanduspoliitika, regionaalpoliitika ja demograafia vallas saab alati katta hüsteerikaga Venemaa suunal: Putin ründab juba homme!

Muide, nii Venemaa kui ka Suurbritannia on elujõulised ka ilma Euroopata. USA ei ole peale Brexitit kaubanduslepingust Euroliiduga enam väga huvitatud, sest 25% kaubavahetusest Euroopaga tuli just Inglismaalt.

Venemaa on sanktsioonid sisuliselt üle elanud, Krimm on ja jääb Venemaa osaks, Ukrainast ja seal valitsevatest oligarhidest eesotsas presidendiga on tüdinud nii Brüssel kui ka Washington.

Ei õnnestunud USA-l see operatsioon nii nagu plaanitud. Nüüd on vaid küsimus, kuidas lahendada separatistlike oblastite autonoomia ning millal tühistada sanktsioonid Venemaa vastu. Surve selleks järjest tugevneb.

Arvestades Euroopa riikide ühtsusele hävitavaid hoope andvate islamiterroristide probleemi süvenemist, muutub Venemaa poliitika Euroopa suunal järjest edukamaks.

Aastaid kestnud sõda Lähis-Idas koos USA vastutustundetu, pelgalt iseenda sõjatööstuse huvidest lähtunud poliitikaga on toonud tagajärjed. See sõda jõuab täna Euroopasse moslemitega, kelle elu mõte seisneb islamis. Nagu ütleb Koraan, siis uskmatute jaoks on ette nähtud kas orjastamine või surm. Lihtne, brutaalne ja totaalne!

Miljonid moslemid valguvad Euroopasse, räuskavad ja nõuavad, keelduvad kohalikke kombeid austamast. Küll aga tuleb austada nende kombeid. Jaanipäev ja jõulud võivad ka Eestis ühel päeval ohtu sattuda. Euroopa poliitikud aga jutlustavad humanismist ja sallivusest ning keelduvad avameelsest diskussioonist.

See on nagu Põhja-Tallinna süstlavahetuspunkti juhtum: lihtsam on teha nägu, et narkomaane pole olemas. Eitame probleemi! Narkomaanid on tallinlaste jaoks nähtamatud – nagu ka mööda Euroopat kõndivad pommivööga moslemid Merkeli ja Rõivase jaoks.

Muide, meie, valijad, kodanikud ja demokraatia kaitsjad ei tea tegelikult midagi, mis siin Maarjamaal lähema kümne aasta jooksul juhtuma hakkab! Mis saab, kui kaovad Euroopa abirahad? Mis saab, kui haigekassa pankrotistub? Mis saab, kui viimane eestlane kustutab tule – isamaalt minnes?

Totaalseks kujundatud riigil puudub perspektiivitunnetus. Poliitikud mõtlevad vaid valimistsükli ulatuses.

Keegi ei tea Eesti perspektiivi järgnevaks 5–10 aastaks

Meie vapper peaminister kinnitab peale igat eralennukiga Brüsselist naasmist, kui otsustav ta on Venemaa sanktsioonide suhtes ning kui kõigutamatult ta kaitseb euroopalikke väärtusi.

Tegelikult kaitseb ta muidugi oma hiiglasliku pangalaenu tagasimakset ja Pentuse/Rosimannuse viha alla sattumist.

Kuniks Kristen, Remo, Kalle ja Arto poisiga rahul on, pole Taavil muretsemiseks põhjust. Küll aga on neil kõigil ühiseks mureks uue presidendi valimine.

 Ilves oli Reformierakonnale tõeline saatuse kingitus. Arnold Rüütli aeg oli lihtsalt ümber, ning soodsad asjaolud lubasid sotsist Ilvesel täispurjedega Kadriorgu sisse sõita. Nii nagu ta Reformierakonnale lubas – temalt mingeid tõrkeid oravatele ei tule. Ei tulnudki. Ükskõik kui juhm ka ministrikandidaat oli, ikka nimetati ta ametisse. Peaministri valimise päeval sai ka Hanno Pevkur peaaegu peaministrina Kadriorus vastu võetud. Et hiljem saabus Hanno asemel hoopis Taavi – no mis seal vahet on, kes seda riiki juhib! Otsustavad ju niikuinii hoopis teised inimesed teisel tasandil.

Ilves oli mõistlik mees, kunagi vahele ei seganud ega tüli ei teinud. Ja Ärmale muudkui eraldati riigieelarvest raha. Tubli president! Lasi Reformierakonnal riiki ehitada just sobivas, totaalse riigi võtmes.

Palju see Eesti üldse Ilvest huvitas, kes teab. Võõraks ta siin jäi ja peale ametist lahkumist pühib tolmu jalgelt ilmselt kergendustundega.

Nüüd aga on kerkinud oht, et Reformierakonna hegemooniat riigi tasandil võib ohustada nende enda endine esimees. See mees, kes lõi Reformierakonna oma liberaalsetest ideaalidest lähtuvalt.

Siim Kallas teab ajalugu väga hästi. Teab sedagi, et kui vabadus on ideaal, siis demokraatia on printsiip ja parlamentarism on meetod.

Teab Sparta ja Ateena linnriikide näitel, et riigi külge klammerdunud Sparta ühiskond ei suutnud sünnitada ühtegi väljapaistvat isiksust. Ateena aga, kus kõikide asjade mõõdupuuks oli inimene, kinkis maailmale rohkem geeniusi kui kogu antiikmaailm kokku.

Pikka aega siit konnatiigist eemalolek on andnud endisele Euroopa Komisjoni asepresidendile hea maailmatunnetuse ning teadmise, mis tegelikult toimub kõrgetes koridorides.

Vajame riiki juhtima inimesi, kes ei oleks rumalad ega väiklased. Kes oleks piisavalt julged ja karismaatilised, et teha otsuseid Eesti ühiskonna huvides, mitte mõne suurriigi geopoliitilistes huvides.

Riik, mis tembeldab ühiskonna mustaks ja valgeks ning tapab juba eos igasuguse diskussiooni, ise samal ajal demagoogitsedes ning rahva soovidest ülemaks pidades kolmandate poolte nõudmisi – see ei tohi olla Eesti tee. Pugemine ühele või teisele suurvõimule läheb risti vastu meie rahvusliku suurvaimu Jakob Hurda mõttega, et kui me ka ei saa kunagi suureks arvult, siis võime selleks saada vaimult.

Olgem eurooplased, kuid jäägem ka eestlasteks

Vaja on paradigma muutust. Muidu jäävadki poliitikud ühiskonnas vihkamist ja vastandumist lõõtsuma, ning läbi selliste vastandamiste konverteerivad ühiskonna rumalama osa hääled endale valimisvõiduks. Koos võltsitud häältega valimisserverist muutub kokkukeeratud kokteil mürgiseks seguks, mis muudab mandunuks me ühiskonna, mädaks me riigi ja nõrgaks me rahvuse.

Oleks kurioosne, kui eestlaste kogukonnad välismaal oleksid tulevikus targemad ja edukamad kui iseseisval isamaal elavad eestlased. Paraku on nii, et tänase stagnatsiooni jätkumisel on need lapsevanemad, kes soovivad oma lapsele head tulevikku, sunnitud siit riigist lahkuma.

Viimased 15 aastat võimul püsinud poliitikud on saavutanud olukorra, kus selleks, et Eestis oleks kunagi hea elada, tuleks esmalt pere mujale maailma viia, seal ennast üles töötada ja siis tulevikus siin ilusat loodust nautida. Sest Eestimaa on maailma kõige kaunim maa iga eestlase jaoks.

Kuid! Eesti poliitikud ei vaja edumeelseid, särasilmseid ja aktiivseid eestlasi, nii paradoksaalne kui see ka pole. Totaalset riiki annab ju üles ehitada rumala lumpeni ja sissetoodud migrantide abiga – ning sellele praegune võimurite kamp loodabki.

JAKKO VÄLI, kolumnist ja saatejuht

Jaga |