Baltisakste seadus Kadriorus, Toompeal ja all-linnas

Kn,      27. september 2006


Riigikogu võttis 14. septembril vastu baltisaksa ümberasujaid puudutava seadusemuudatuse, mille president Rüütel agavälja kuulutamata jättis, sest tema hinnangul oli see vastuolus õigusselguse ja õiguskaitse põhiseadusliku põhimõttega. Rüütel kirjutas, et selline seadusemuudatus ei lahenda Saksamaale hilisümberasujate vara probleemi, vaid pigem loob uusi pingekohti. Presidendi meelest ei tohiks riik omandireformi aluste seaduse muutmisel jätta kaitseta ei omanikke ega üürnikke, kuid kõnealune muudatus tekitab just nimelt õiguslikult tasakaalustamata olukorra. Kolmapäeval, 27. septembril on seaduseparandus taas Riigikogu suurkogu ees. Põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu (Res Publica) on väljendanud soovi see muutmata kujul Kadriorgu tagasi saata.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni aseesimees Evelyn Sepp:

"See oli president Arnold Rüütli tõenäoliselt viimane poliitiline ja äärmiselt kaalukas otsus. Riigikogu valik on lihtne: kas nõustuda presidendiga, kelle arvates oli tegemist põhiseadusega vastuolus oleva seadusega – sel juhul hääletab Riigikogu selle poolt, et asuda eelnõu muutma; või teine tee – paremerakondade survel jätkatakse poliitilist avantüüri ning saadetakse eelnõu muutmata kujul presidendile tagasi. Ehk siis ei nõustuta riigipea argumentidega.
Edasi on presidendil vastavalt seadusele kaks võimalust: kuulutada seadus ikkagi välja või minna Riigikohtusse. Julgen prognoosida, et Riigikohtus oleks ümberasunute küsimus sel juhul esimest korda sisuliselt arutusel ja võiduvõimalused on väga head.
Pole vist vaja üle korrata, et Keskerakond on kindlalt seaduse muutmise poolt. Selle praak oli ilmselge ja me juhtisime puudustele korduvalt ka kolleegide tähelepanu. Viimati hääletati aga nii, nagu parlamendis vahel juhtub – parteide rahastajate diktaadi järgi. Selline seadus tooks kinnisvaraturule ilmekalt ümmarguse suure summa väärtuses üliväärtuslikku kinnisvara, looks Euroopa mõistes väga ohtliku pretsedendi ning viiks veel sajad sundüürnikustaatuses inimesed tänavale, kuuse alla. Aga mis oleks poliitilistele oponentidele veel magusam kui õnnetud inimesed linnavalitsuse ootesaalis põrandal magamas ja reporteritele oma elajalike majaomanike hirmutegudest kommentaare jagamas?!
Küllap inimesed ikka tunnevad ära õiged poliitikud, kes teevad õiged, riigimehelikud otsused."

Tallinna abilinnapea Taavi Aas:

„Riigikogus vastu võetud ja presidendi poolt välja kuulutamata jäetud seaduseparandus paneb kogu küsimuse praktilise lahendamise kohalikele omavalitsustele. Kuna teiste linnadega võrreldes on ümberasujatele kuulunud vara hulk Tallinnas suurim ja hinnalisim, siis puutub pealinn selle teemaga ka kõige teravamalt kokku.
Esmane on lisanduvate sundüürnike probleem. Neid leibkondi, kelle eluaset seaduseparandus riivab, on sadakond, mis kokkuvõttes võib tähendada 300–400 linnaelaniku. Seadusemuudatuse kohaselt seatakse tagastamisele kuuluvate majade elanikud majanduslikult ebakindlasse olukorda. Tagastamismenetluse toimingud ning sellega kaasnevad kohtuvaidlused pikendavad oluliselt reformi läbiviimist. Loomulikult kasvatab teadmatus tuleviku suhtes linnaelanike rahulolematust.
Olukorras, kus taotlejatele ei ole võimalik reaalselt vara tagastada ning taotlejad nõuavad kohtu kaudu hüvitust turuhinna alusel, tuleb vajalikud summad leida linnaeelarvest, mis mõjutab otsustusi teistesse eluvaldkondadesse raha eraldamise puhul. Näiteks ei jõua ju linn elanike soovile vastava kiirusega ehitada lasteaedu või remontida teid.
Ajakirjanikud on küsinud: kas riik linnale selle seaduse täitmise kompenseerib? Vastan: inimese seisukohalt ei ole vahet, kust ta selle raha saab; eelarve, olgu linna või riigi oma, on nagunii maksumaksja rahast. Aga Tallinn loomulikult vastava taotlusega riigi poole pöördub.
Teiseks, selle seaduse rakendamise muudab eriti keeruliseks asjaolu, et uus parandus ei arvesta 15 aasta jooksul välja kujunenud halduspraktikat. Kui oleme kehtinud seadusruumis vaevaga tulemuseni jõudnud, siis kõiki neid avaldusi ja taotlusi uuest läbi vaatama hakata - sellest tuleb taas pikk protsess!
Kõnealused objektid jagunevad elumajadeks ja kinnistuteks, kus on peal kultuuri- vm linna hooned. Näiteks enim kõlapinda on leidnud Lühikese jala väravatorni maja, kus asuvad ka Hortus Musicuse ruumid, linnamüür kuni Neitsitornini (see kaasa arvatud) ja Taani kuninga aed. Kõik see kokku on üks kinnistu, ja kui minult küsitakse, mis see maksab või kui palju tagastamine maksma läheb, siis ma tõesti ei oska sellele vastata. See on hindamatu väärtus – suur ja kaunis osa Tallinna vanalinnast.
Tõsi, Riigikogu liige Helle Kalda hindas Riigikogu kõnetoolis, et summa, mida selle seadusemuudatuse täitmine nõuab, võiks kokku ulatuda ligikaudu 1,5 miljardi kroonini.
Reform on pooleli umbes 20 linna omandis oleva objekti puhul. Umbes 40 on neid objekte, mis on reformi tulemusena osaliselt või tervikuna antuderaomandisse ning kus nüüd tuleb menetlust uuendada ja alustada kohtuvaidlusi. Tulenevalt tehtud seadusemuudatusest tahavad baltisaksa omanike järeltulijad ju oma osa kätte saada.
Linnavõim kavatseb igati seista linna maksumaksjate eest. Et ei oleks kahekordset kompenseerimist, teeme kõik, et Saksa arhiiviandmete põhjal veenduda tagastamistaotluse õiguspärasuses.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (25)